RAAMATUBLOGI: Inimesed surmahaldja uulitsalt ehk Eesti krimileedi luigelaul
Kuigi, nagu räägitakse, olla Katrin Pauts pisut rahulikumaks muutunud. See selgub ka vastses raamatus, kus tumedat on vähem, aga ta paneb ikka krimiloole maa-aluse pealkirja. Nojah, kui surmahaldja tänav, siis olgu.
Hoobilt tuli mõte, et Pauts võiks järgmisena ette võtta kaasaegse tagahoovi kirjeldamise ja kribida valmis loo „Madruse tänav” rikkuritest, kes põlgavad nii vääritu nimega uulitsat, saati, kui naabrid peesitavad „kapteni” aupaistes. Ju ta hakkama saaks.
Enne, kui „Marduse tänav” kätte sai võetud, kuulutati kõrvalt, et see on meie krimileedi parim raamat. Tjah... Raske võrrelda, see pole kaugushüpe, kus 8.10 on vägevam kui 7.79. Pigem on tegu teistsuguse Pautsiga, rahulikuma ja klassikalisemaga, kes ei reklaami Eestimaa süngemat poolt.
Siin-seal on Pauts pidanud selgitama, et „Marduse tänav” pole seriaali Nukumaja osa „Marduse põik” üksühene mahakirjutus. Vahet pole. Vähemalt neil, kes telerit ei vaata.
Nagu öeldud, on seekordne raamat klassikalisem. Kirjaneitsi, kes muidu kirjutab ajaloolisi põnevus-armastus-misiganes lugusid satub kodutänaval kummalisse letaalsesse õnnetusse. Ikka juhtub, kui elukoht kuulutab surma.
Lahkunu maja võtab üle tema noorem õde, kellega vanem sõsar enne surma üle pika-pika aja kokku soovis saada, koos politseinikust abikaasaga ja tasapisi hakkab lahti hargnema tegelikkus, mis polegi nii müstiline, nagu pealtnäha paistab.
Mõistagi kirjeldab Pauts Eestimaad ja eestlasid sama autentselt ja värvikalt nagu alati. Usutavalt. Oled veendunud, et Marduse tänav ja seal elavad persoonid on ka tegelikult olemas ja autor viibis mingi ajahetke keset neid. Ühesõnaga Pauts tema parimas kuues.
Küll aga oli äärmiselt nukker lugeda, et Pauts kavatseb krimikirjandusest võõrduda. Ajalehele Meie maa antud usutluses teatab ta, et „Marduse tänav” olla justkui üleminekuteos: „... juba teistmoodi – nagu mu toimetaja Tiina Aug mainis, juba „päris“ kirjandus. Krimka teatavasti on ju õhukese tähtsuse ja mainega meelelahutus, seda kirjandusringkondades tõsiseks kirjanduseks ei peeta.”
Vastuse, miks krimižanr kõrvale jääb, saab Pautsi näoraamatu sissekandest.
„Üks suuri põhjuseid on, et nn odava kommertsžanri kirjutaja tunneb end nagu ori. Või nagu kratt - keegi, kes on määratud ainult raha kokku kandma ja seda tõhusalt tegema. Kui see õnnestub, on hästi, aga kui mitte, on peremehel ükskõik, kas ta oma telefoniarvegi makstud saab. Kulka preemiatest, festivalidel ja messidel käimisest või isegi peremehe juttudes väärtusliku varana ära mainimist selline orja või krati tüüpi kommertskirjanik ei vääri. Ja ma ei imesta, et keegi, kel on eneseuhkust ja auahnust, sel põhjusel suudab kuigi kauaks nende žanride juurde jääda.
Mis siis edasi saab? Saavad teistsugused lood ja laulud.
Pealegi tunneb kirjanik end tänapäeval ainult siis stabiilselt ja kindlalt, kui saab loota, et talle maksab riik. Ehk kultuurkapital. Selleks on vaja tegelda teistmoodi töödega.”
Kui nii, siis kahju. Nii Pautsist kui riigist, mis krimikirjandust väärtuslikuks ei pea. Üsna õudne oleks, kui lettidel kuhjuksid teosed, millele võib panna üldpealkirja: maaparanduse õpik algajaile.
