RAAMATUBLOGI: Uut aastat ta ei näe...
Vähemalt üks suletud toa mõrvalugu on briti krimiautorile kohustuslik ning Colin Dexter teeb selle mõistagi ära. Süžee on eht agathachristielik – vana aasta ärasaatmine hotellis. Maskiball. Paraku üks külalistest uut aastat ei näe, sest lebab kõrvalhoone numbris 3 mõrvatuna ja vereloigus.
Kahtlemata selgitaksid Miss Marple või Hercule Poirot tapja kiirelt välja, aga esimene neist lahendab kuritegusid paradiisis, teine on küll teinud läbi taassünni, ent ei viibi parasjagu kohal.
Õnneks pole asi liiga dramaatiline, sest Oxfordi mõrvadivisjoni uurija inspektor Morse ei ole eelkäijatest mingil määral kehvem.
Nagu brittidel ikka, pole kuritegude uurimisel vähimatki tarvet kriminalistikalaborite ja DNA analüüsi järele. Morse’ile piisab sellest, kui ta suhtleb inimestega, uurib nendevahelisi sidemeid ja seda, kes ühel või teisel ajahetkel viibis. Tema õnneks on kõikjal anomaaliaid, mille märkamine annab taas niidikese, mida mööda tasapisi kurjategijani liikuda. Kui hulk küsimusi saab vastuse, tuleb ka tõde päevavalgele.
Väidetavalt on „Mõrv kõrvalhoone numbris 3” ainus Dexteri romaan, millest pole tehtud teleseriaali osa. Miks nii, pole põhjendust saanud, aga briti lugejad ja vusserivaatajad arvavad, et ses romaanis on sedavõrd palju ootamatuid kurve, et stoori ei mahuks tunni sisse ära või ajaks intensiivsusega publiku liiga sassi.
Ent lugemisel probleeme ei teki, kõik on piisavalt selge ja lihtne, mis näitab taaskord kirjatähe eelist liikuva pildi ees.
