Selle otsuse tegemisega oli riigikogu juhatusel soov arvata proportsionaalsuse huvides sotsiaalkomisjoni liikmete hulgast välja üks kahest fraktsiooni mittekuluvast saadikust (mida seadus iseenesest ei nõua). Kahest koalitsiooni poolsest liikmest Eiki Nestorist ja Enn Eesmaast ning opositsiooni liikmest Kalle Laanetist koosnev juhatus otsustas, et fraktsiooni mittekuuluvaid saadikuid jääb sotsiaalkomisjonis esindama Monika Haukanõmm. Avalikkusele on teada, et Monika Haukanõmm lahkus hiljuti Vabaerakonnast, et liituda sotsidega, ja ta on ka juba kinnitatud SDE poolt sotside valimisnimekirja.

Sellega sai koalitsioon, eelkõige SDE näol, endale totaalse kontrolli riigikogu sotsiaalkomisjonis, mis kontrollib 43 protsendi Eesti riigieelarve kasutamist. Sotsiaalkomisjonil on nüüd kaks de facto sotsiaaldemokraadist liiget – üks neist komisjoni esimehe toolil (Helmen Kütt) ja teine aseesimehe ametis (Monika Haukanõmm). Fraktsioonitutel saadikutel, lisaks ühel erakonnal (Vabaerakonnal), selle otsuse järel esindaja komisjoni töös täiesti puudub. Ei ole ilmselt vähetähtis ka see, et varasema koalitsiooni liikmena ja viimasel kahel kuul fraktsioonitu saadikuna olen nii sotsiaalkomisjonis kui suures saalis hääletanud sotsiaalküsimustes korduvalt oma tõeskpidamisi kaitstes SDE soovidele vastupidiselt.

Riigikogus on üldiselt tava ja praktika, et komisjonide juht ja asejuht on erinevatest erakondadest, veelgi enam - üks koalitsioonist ja teine opositsioonist. Eiki Nestori meelest aga probleemi ei ole, sest kõik on JOKK: Haukanõmm on ju paberite järgi fraktsioonitu saadik, sest poole aja pealt uue fraktsiooniga liitumist seadus lihtsalt ei luba. Seda seadusepügalat on seadust tundval mehel nüüd hea kasutada.

Saatan peitub aga, nagu teame, detailides. Nestori, Eesmaa ega ka magistriharidusega juristi ja pikaaegse staažiga politseiniku Kalle Laaneti peas ei tärganud mõte, et asi lõhnab halvasti. Lähtuvalt Korruptsioonivastase seaduse (KvS) §11 lõike 1 punkt ühele on ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes. Arusaadavalt pole see üldjuhul komisjonidesse liikmete määramise puhul probleem, sest määratavad iskud on enamasti määramisega ise nõus, kokkulepped on fraktsioonides, koalitsioonis ja ka fraktsioonide vahel sõlmitud ning lähtuvalt sellest on ka juhatuse otsused vaid dokumenteerivad ja sisult formaalsed. Antud juhul osales aga Eiki Nestor otsuse tegemisel, mis ei lähtunud eelnevast kokkuleppest ja asjaosaliste vabast tahtest. Siin oli mitme küljega probleem, mis vajas lahendamist. See tähendab, et Riigikogu juhatusel olnuks vaja teha kaalutlusotsus, mis oleks arvestanud seotud asjaolusid. Kuna Monika Haukanõmm on SDE ridades kandideeriv poliitik ja aktiivne SDE tegevuses, võib Eiki Nestori osalemine SDE mõjuvõimu suurendamisele kaasaaitava otsuse tegemisel kvalifitseeruda KvSi rikkumisena.

Mulle meenub Neinar Seli korruptsiooniskandaal seoses Olümpiakomitee rahastamisega. Isegi, kui Seli puhul toimus tegutsemine Eesti spordi heaks, määras Harju Maakohus 9. detsembri 2014. a. otsusega talle karistuse korruptiivse tegevuse eest - seda põhjusel, et ta osales Tallinna Sadama nõukogu istungil, kus temaga seotud olümpiakomitee jaoks rahaeraldise tegemine otsustati.
Eiki Nestori osalemine otsuse tegemisel, mis andis eeliseid SDE-le, kuigi fraktsioonitute saadikute proportsiooni korrigeerimiseks sotsiaalkomisjonis oli olemas ka ilmselge alternatiiv, on aga otseselt parteipoliitiline korruptiivne samm. See ei oma ka õigustust kui otsus, mis lähtuks sotsiaalkomisjoni „töökorralduse huvist“, mida eeldab Riigikogu juhatuselt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §27 fraktsiooni mittekuuluvate saadikute komisjonide koosseisudesse määramisel.

Lähtuvalt eelpool toodust ma ei nõustu Riigikogu juhatuse otsusega minu väljaarvamise kohta sotsiaalkomisjonist. KvS-i rikkumise osas aga kaalun pöördumist KAPO poole, sest Riigikogus toimuv ei tohi minu meelest näidata ühiskonnale rohelist tuld jokk-skeemide kasutamise ja paraghrahvide omakasupüüdliku väänamise osas.