RAAMATUBLOGI: Eestlased ei tapnud Olof Palmet, aga kes?
Raamatule esmapilku heites tundub olevat nagu muinasjutus – kaasaja üks paremaid ja mõjukamaid krimikirjanikke lohetätoveeringuga tüdruku looja Stieg Larsson arhiiv lahendab maailma ühe mõistatuslikuma mõrvaloo: kes tappis Rootsi peaministri Olof Palme? Paraku on asi maisem. Larsson jõudis Palme tapja väljaselgitamisel vaid poolele teele, sest lahkus igaveseks liiga kiiresti ja liiga äkki. Töö jäi poolikuks.
Larsson oli märksa enamat, kui väga hea krimikirjanik. Ta oli ka üks parimaid uurivaid ajakirjanikke, illustraator ja vandenõuteooriate lahkaja ning vihkas kogu hingest paremäärmuslasi, kelle paljastamine oligi ta elutöö. Lisbeth Salanderi triloogia eest saadud raha võimaldas keskenduda põhitegevusele.
Kui Palme 1986. aasta veebruaris kinost koduteel lasuga selga mõrvati, oli enamus Rootsist šokis, ent leidus hulgaliselt ka rõõmustajaid – üks sots vähem. Politsei tegi omakorda kõik endast oleneva, et mõrvarit ei tabataks. Küll tahtmatult, kuigi kõlas ka teooriaid, nagu oleksid mõned politseijuhid kuritööga seotud. Igatahes möödunud on enam kui kolm kümnendit, ent kurjategija on endiselt tabamata, mõrvarelva pole leitud ja puuduvad isegi tõsiseltvõetavad kahtlusalused. Ühel hetkel küll arreteeriti narkomaan Christer Pettersson ja mõisteti süüdigi, kuid vabastati peagi.
Larsson oli veendunud, et Palme mõrva taga olid paremäärmuslased ning ta hakkas seda nööri mööda liikuma. Ühes sõlmkohas jõudis ta eestlasteni, õigemini Stockholmi Eesti majja, mis oli äärmiselt tegus ja majutas mitmeid valgustkartvaid organisatsioone – näiteks WALC (World Anti-Communist League), mille liikmeteks olid Balti komiteele lisaks ka Euroopa natsid ja Ku Klux Klan.
Sotsid polnud Eesti kogukonnas just palavalt armastatud, kuid mõrvaga meie rahvuskaaslasi ei seostatud. Küll aga töötas Eesti majas tegutsenud Balti komitees Anders Larsson – ta vallandati kuu enne Palme tapmist – kes viis kaheksa päeva enne traagilist sündmust Rootsi kaitsepolitseisse ja välisministeeriumi segase hoiatuskirja, mille sõnum kõlas: Palme lastakse maha.
Sihikindlalt eesmärgi suunas liikudes jõudis Larsson järelduseni, et Palme mõrva taga on paremäärmuslastega ühes tegutsenud LAV-i salateenistus. Kuid miks pidi kauge Aafrika riik soovima Rootsi peaministri surma? Sest Palme oli juhtiv poliitik, kes mõistis hukka apartheidirežiimi nii kodumaal, ÜRO-s kui kõikjal maailmas. Lisaks oli niinimetatud Palme komisjon alustanud kampaaniat LAV-iga äri ajavate relvakaupmeeste vastu.
Palme mõrva uuris ka ajakirjanik Jan Socklassa, kuigi tema pooldas esmalt üksiku maniaki teooriat. Ent saades kätte Larssoni arhiivi ning liikudes seal sisalduvaid materjale kasutades ning neile jõudsalt lisa hankides edasi, hakkas tema teooria murenema.
Stocklassa on kirja pannud suurepärase dokumentaalthrilleri, sidudes omavahel tegelikkuse ja teooriaid. Lugeja saab täpse ülevaate mõrvahetkest alates ning võimaluse jälgida politsei tegevust esimestest minutitest kuni tänapäevani välja. Paralleelselt kirjeldab Stocklassa ka Larssoni teekonda mõrvari väljaselgitamisel, avaldades kirju ja märkmeid ning seletades lahti tema mõttekäikude tagamaad.
Kolmas lugu ses raamatus on Stocklassa enda kaheksa aastat väldanud uurimistöö, mis algab teisest nurgast, kuid voolab lõpuks keskpõrandale. Kusjuures Stocklassa käib intervjueerimas terroriakte toime pannud LAV-i julgeolekutöötajt ning hangib ajakirjanduseetika piirimail balanseerides infot inimeselt, keda seostatakse otseselt mõrvaga – raamatus on ta kirjas valenimega Jakob Thedelin.
„Palme mõrv leiab lahenduse,” kirjutab Stocklassa raamatu eessõnas. „Olof Palmet ei tulistanud alkoholisõltlane Christer Petterson, on Palme mõrva uurimise eest vastutava uue prokuröri ja eeluurimise juhi Krister Peterssoni seisukoht. Ja ma arvan, et tal on õigus. Olen samuti veendunud, et Stieg Larssoni uurimismaterjalid aitavad lahenduse leidmisele kaasa. Ja loodetavasti ka käesolev raamat. Loodan, et aasta või kahe pärast kõlab uus tõde: Palme mõrv on lahendatud.”
