RAAMATUBLOGI: Mehed kõrgetel positsioonidel, kellel on täitmatu isu teha viga naistele, tüdrukutele, lastele...
Ilmselt ootab Rootsi pigem ärevuse kui põnevusega Jens Lapiduse uut romaani, sest seal paljastub järjekordselt, mis toimub riigis tegelikult, seal hämaras, kuhu rahva pilgud ei pääse.
Töö kriminaalkurjategijate advokaadina ning sidemed pealmaailma ja allmaailma ringkondadega on andnud Lapidusele piisavalt infot, mistap rootslased usuvad väga sügavalt, et kõik see, mille ta ilukirjanduslikku teksti valab, vastab suuremal (kardetavasti) või väiksemal (loodetavasti) määral tõele.
Lapiduse Stockholm Noir triloogia oli äärmiselt jõuline, kuid järgmine, mis võiks kanda sama üldistuspealkirja, kuigi tegelased on teised, pole grammigi võrra lahjem. „Top Dogg” on endise kurjategija Teddy ja advokaadi Emelie sarja kolmas ja väidetavalt viimane osa (esimesed olid „Vipruum” ja „Sthlm delete”), kuigi nende tegelastega võiks igati edasi minna.
Lõvikarja ei ole tark torkima minna, eksju, aga Teddy ja Emelie seda teevad. Lõvikari paistab pealtnäha leebe, ent tegelikult...
Juba mitu aastakümmet on üks Rootsi ühiskonna kõrgemates kihtides tegutsev võrgustik ära kasutanud noori tüdrukuid. Kõik katsed kurjategijaid tabada jooksevad liiva. Politsei on moodustanud eriüksuse, et võrgustiku liikmeid tuvastada, ent ometi jõuab vägivald üha uuele tasemele.
Eelmine lõik, mis kirjeldab „Top Doggi” sisu võiks ju olla kirjanduslik väljamõeldis, aga kui lugeda üht lõiku raamatust, siis...
„Vahel ma mõtlen, et valitsev ettekujutus seksuaalpervertidest on selline, et nad on üksikud hullud, sotsiaalselt eraklikud mehed, võib-olla kerge vaimse puudega. Mõned ongi. Aga veel rohkem on vastupidiseid juhtumeid. Mõtle Kapten Kleidile (ehk Göran Lindberg, endine Rootsi politseijuht, kes mõisteti 2010. aastal süüdi vägistamises), nagu teda kutsuti või Prantsusmaa presidendikandidaadile Dominique Strauss-Kahnile. Need olid sotsiaalselt võimekad mehed, mehed kõrgetel positsioonidel, kellel on täitmatu isu teha viga naistele, tüdrukutele, lastele.”
Ent see pole ainus süžeeliin. Mis juhtub siis, kui oled just-just ellu astunud, üürid korteri, leiad salapeidikust muhke koguse narkootikume ning müüd selle ööklubides ja erapidudel maha, kulutades saadud raha mõnusaks äraolemiseks. Ja ühel halval päeval astub ligi uimastihunniku omanik ja palub (kui nii võib nimetada) kahjutasu kadunud väärtuste eest. Ehk siis: kas tasub lõvi tagant konti näppama minna?
