Mõni aasta tagasi, kui raamatu „Must linn” viimane lehekülg loetud sai, tuli tõdeda: iga hea saab ükskord otsa, nii on ka lugudega Erast Petrovitš Fandorinist. Ta lõpetab eksistentsi mustas linnas, Bakuus, issanda aastal 1914.

Olgu neile, kes pole Akunini loominguga kursis, teadmiseks, et Erast Petrovitš on Venemaa ajaloo suurim kuritegudeavastaja, kelle ülesanne siinilmas on maailma paremaks muuta. Kusjuures maailm muutub paremaks nii läbi Fandorini tegude, kui ka tegudest lugemise, sest need teosed on midagi enamat kui krimilood, pigem krimitaustaga ülevaated Venemaa kultuurist, ajaloost ja olemusest, lühipõigetega Jaapani vaimupõllule.

Mullu sügisel tuli ühtäkki uudis, et Akunin paneb Fandorini lugudele lõpliku punkti. „Ei jäta hüvasti” ilmus täpselt 20 aastat hiljem, kui Erast Petrovitš raamatus „Azazel” lugejate ette ilmus. Kurb, et Fandoriniga on kõik, aga aitäh ühe lisateose eest.

Selgub, et Fandorin ei saanud mustas linnas hukka, vaid langes koomasse. Truu abimees Masa, jaapanlane, hoidis tal kenasti hinge sees kuni saatusliku kuulitabamuseni, mis Fandorini üles äratab.

On aasta 1918. Venemaa. Lenin on oma jüngritega haaranud võimu, ent see püsib hapra niidi otsas. Riik on lõhestunud ja täis eriskummalisi anarhistlike ühendusi, bolševikud alles loovad diktatuuri, käib kodusõda. Ning Fandorin alustab uue Venemaaga tutvumist, saades lõpuks tagasi ka energia ning talle omase vaimsuse.

Paraku jääb Eesti lugejale raamatus üht-teist mõistetamatuks, sest mitmed olulised tegelased on pärit sarjast Смерть на брудершафт. Ent tuttavaid on veelgi – teel kohtab Fandorin ka kaunist piigat Monat, kes, nagu selgub, on „Türgi gambiidis” figureeriva daami tütar, ning nende vahel hakkab särisema.

Tuleb tunnistada, et „Ei jäta hüvasti” on Fandorini fännidele üsna nukker raamat. Aga eks lahkuminek hea inimesega ongi nukker. Punkti paneb Masa, meenutades vaga Muzeni viimast kolmikvärsi.

Kui palju kordi

laulan ühtsama suutrat?

On aeg lahkuda.