RAAMATUBLOGI: Kuidas hullunud kohtunik tahtis kirvega mõõka lühemaks raiuda...
Gunnar Press ja vehklejad tõstsid spordi ajalooraamatute lati väga-väga kõrgele.
Tundes Gunnar Pressi äärmist põhjalikkust ja vehklejate nõudlikkust – ega muidu saa võita kümneid tiitlimedaleid, kui sportlane pole nõudlik enese ja treener õpilase vastu – võis oodata suursugust raamatut. Ometi tuli üllatuda, kui pihku pisteti telliskivi ehk 640 lehekülge Eesti vehklemise ajalugu. Ühelgi teisel spordialal pole siinmail samaväärset vastu panna, ja kas tulebki.
Tavainimesele võiks tunduda, et Eesti vehklemine algas siis, kui Endel Nelis 1950. aastal Haapsalus treeningud käivitas. Kaugeltki mitte, seks ajaks oldi veheldud juba kuus kümnendit, ent enamasti oldi kodused kuningad, mitte maailmavallutajad. Ega teinud Neliski muud, kui tahus välja lihvimata toorikud, nagu teisedki juhendajad. Püramiidil oli kuuekümnendate alguses põhi, kuid mitte tippu. Asi oli sedavõrd nadi, et Eesti tšempioniks krooniti viievõistleja. Oli vaja muutusi.
Raamatus arutletakse, kas plahvatuse põhjus oli ühele relvaliigile – epeele – keskendumine (naised, eesotsas tulevase kahekordse olümpiavõitja Svetlana Tširkovaga haarasid siiski esiotsa kätte floreti), professionaalseks spordiks muutumine (kuigi Nõukogude Liidus proffe polnud, atleedid käisid tehastes... palka välja võtmas) või noore treeneri Klavdi Jadlovski tulek Eestisse, kuid ühtäkki kerkis püramiidile terav tipp, mis püsib tänini.
Raamat on jaotatud nelja jakku, igaüks neist kirjeldab eri ajastut. Ning neil jagudel on tavapäratu, kuid aplausi väärt struktuur – esmalt kirjeldatakse sel ajajärgul toimunut, misjärel avatakse toimunu elluviijad läbi portreede, mis on gunnarpressilikult põhjalikud ja värvikad. Tuleb tunnistada, et autor on tumedate toonidega kokkuhoidlik olnud ja Eesti vehklemise skandaalid – neid on olnud sedavõrd, eriti Jadlovski tulekust alates, et vääriksid teist sama paksu raamatut – enamasti pastelseks pintseldanud. Ent samas, miks ka mitte. Konfliktid on kirjas, kuid ei domineeri, sest medalisära kõrval on neil vähe tähtsust.
Puhudes juttu vehklejatega, kes olid ajalooraamatu läbi lugenud või sirvinud, kõlas nende hääles uskumatuse toon – eelmise, selguse mõttes nimetagem seda Kaido Kaaberma põlvkonnaks, ja praeguse ajastu lahtikirjutamine pole probleem, aga kust, pagan, võlus Press välja kõik sellele eelnenu, imestati.
Väljavõtted ajakirjandusest, intervjuud endiste vehklejatega, kes lähenevad sajandale eluaastale; portreed neist, kes mõõgaga suuri tegusid ei teinud, küll aga teistel elualadel; Jadlovski on kätte saadud ja saab rääkida oma versiooni toimunust, nii nagu ka Eesti värves maailmameistriks tulnud ja venemaalasena kaks olümpiakulda võitnud Oksana Jermakova.
Kui isegi aastaid vehklemise sees olnud inimesed ütlevad, et leidsid raamatust üllatuslikult seda, mida varem ei teadnud, siis spordifänn, kes vehklemist on kõigest kiibitsenud, loeb teost kohati kui kriminaalromaani.
Kümneid ülimalt põnevaid detaile – kuidas Jadlovski õpilaste auhindu endale tinistas, kuidas allkiri Vladimir Reznitšenko loale Saksamaad esindada EOK presidendilt välja peteti, kuidas hullunud kohtunik kirvega ringi jooksis ja Jaan Veanesi mõõka lühemaks tahtis raiuda, kuidas Heidi Rohi vehklemisrajal korsetti kandis ja end nuuskpiiritusega turgutas, jne, jne...
Vehklejatel on nüüdsest lihtne – iga paari kümnendi järel tuleb paluda Pressil, hiljem pressilikul (aja)kirjanikul võtta kokku järgmise põlvkonna vägiteod, lisada raamatule uued leheküljed ning parandada pealkirja: „Eesti vehklemise raamat 1908 – 20??”.
