RAAMATUBLOGI: Ja ta ärkas ellu nagu Laatsarus...
Hoobilt ei mäletagi, kas Lars Kepleri seitsmes politseinik Joona Linnast jutustavas raamatus on mainitud, millest selle pealkiri – „Laatsarus”. Ent need, kes vähegi piiblitegelasi teavad (või viitsivad guugeldada) saavad õige pea aimu, et jutt käib elluärkamisest. Tõi ju Jeesus, nii väidab Johannese evangeelium, teispoolsusest tagasi Laatsaruse Betaaniast.
Linna vanglakaristus hakkab lõppema, ta on vabakäiguvang – miks ideaalpolitseinik kinnimajja suleti, lugege eelnevatest osadest – ja saab varsti naasta põhitöö juurde. Ent ühtäkki hakkab keegi protsessi katalüseerima – hauarüvetaja külmkapist leitakse Linna raskesse haigusesse surnud abikaasa kolju. Hetk hiljem kutsutakse Linna Saksamaale Rostocki, sest teda seostatakse kaudselt kämpingus toimunud mõrvaga. Kõik need sündmused tunduvad seosetud ja mõistmatud, kuid see on ekslik – tegelikult algas mäng, kus panuseks on Linna ja tema Prantsusmaal õppiva tütre elu.
Ei lähe kaua aega, kui selgub, et juhtunud on kõige hullem – sarimõrvar Jurek Walter, kes hävitas lisaks paljudele ka Linna elu, ei olegi surnud, kuigi teda tabasid kuulid ja ta kadus jõevooludesse. Iseasi, kas Jeesus äratanuks Jureki ellu, nagu Laatsaruse, aga fakt jääb faktiks. Ja Jurek jätkab endises võtmes – ta ei lepi sellega, et kaotab maa pealt vaenlase, sama saatus peab tabama ka ohvri lähedasi. Seega kas Linna ja ta tütar või Jurek, mõlemale siinilmas ruumi ei jätku.
Midagi pole öelda, Kepleri – tegelikult peituvad selle pseudonüümi taga abielupaar Alexander ja Alexandra Coelho Ahndoril – raamatuid ootad kui hea laps jõuluvana. Võib vaielda, kas Kepler (või Ahndorilid) on krimikirjanduse maailmas esimesel, teisel või kolmandal kohal, kuid tippu kuuluvad nad kahtluseta.
Teist nõnda ägedat sarja, kus olevik on seotud minevikuga, ei mäleta ammusest. Joona Linna on võrreldav Kay Scarpettaga – Patricia Cornwelli loodud kohtupatoloogiga – kes jälitas samuti deemoneid. Suurepärased Scarpetta lood, kahjuks, on Eesti lugeja jaoks katkenud ja võiks uuesti ilmuda esimesest, „Postmortemist” alates, kuid nüüd juba lõpuni välja.
Olgu Scarpettaga, kuidas on, Linnal tuleb ära teha suur töö, mis seni pole õnnestunud – saata teispoolsusesse sarimõrvar, kes tapab igasuguse kahetsuseta. Või ise lahkuda.
„Laatsaruse”esimesel poolesajal leheküljel selgitatakse kenasti ja põhjalikult, kes see Jurek säärane on ja miks ta surma väärib, kuid vaatamata sellele oleks neil, kes Linna saagadega kursis pole, hea alustada algusest ehk minna järjekorras: „Hüpnotisöör”, „Painajalik leping”, „Tuletunnistaja”, „Uneliivamees”, „Stalker”, „Küülikukütt” ja lõpuks „Laatsarus”. Tänu kordustrükkidele peaks raamatud saadaval olema.
