JUHTKIRI | Koolipäeva algusaeg pole ministri asi
Terve rodu teadusuuringuid on tõepoolest näidanud, et tundide hilisem algusaeg mõjub hästi laste ja noorukite tervisele ning õpitulemustele. Samal ajal näitab muutuse vastu kriitiliste koolijuhtide ja lapsevanemate jutt, et koolitundide algusaega pole õige fetišeerida – selle nihutamine kaheksalt üheksale ei taga, et kõigi laste päev ka tervikuna kergemaks muutub.
Näiteks neis Tallinna ja Tartu suurtes koolides, kus õppetöö toimub õpilaskohtade vähesuse tõttu kahes vahetuses, nihutaks tunni võrra hilisem algus teise vahetuse lõpu liiga hilisele kellaajale. Neil koolidel on palju pakilisem vajadus pääseda kahest vahetusest.
Hilisem algus ei pruugi sobida ka väiksemate kohtade koolidele, sest näiteks paljude laste vanemad käivad kodust kaugel tööl. Koolimaja uksed võib küll vara lahti teha, nii et kella kaheksaks linna tööle sõitva vanema lapsed ei pea väljas konutama, aga tunnike hiljem ärgata ei saa nad ju ikka. Ja tundide-eelne koolimajas tolknemine võib kujuneda veel ebatõhusamaks ajakasutuseks kui koolitunnis tukkumine.
Koolipäeva algusaja eelistused erinevad perekonniti ja piirkonniti. Miks üldse reguleerida koolipäeva algusaega ministri määrusega? Koolidele kavatsetakse küll anda õigus varem alustada, kui kooli hoolekogu nii otsustab. Tegelikult võiks üldse loobuda aja ministri määrusega paikapanemisest ning jätta selle hoolekogude ja kohalike võimude otsustada.
Õiguskantsleri kantseleis töötav Külli Taro on öelnud, et kõnealune määrus („Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele”) on tugev kandidaat kõige kasutuma õigusakti tiitlile. See reguleerib kohati loosunglikult, kohati jälle arusaamatult täpselt kõikvõimalikke koolitöö korraldusega seotud teemasid. Kui kogu määrusest pole võimalik kiiresti loobuda, sest see eeldab rahvatervise seaduse muutmist, siis loobugem vähemalt koolipäeva alguse kohta käivast loosunglikust paragrahvist.
