JUHTKIRI | Lubagem elust väärikalt lahkuda

Sa vaevled hirmsates valudes ja tead, et need lõppevad surmaga. Või tead, et kaotad järkjärgult kontrolli oma keha üle ning ühes sellega viimasedki inimväärikuse riismed. Siin toob leevendust vaid viimne kardin, sest ükski meditsiiniteadlane ei oska lubada ainsatki lahendust. Ometi inimene oma piinu lõpetada ei saa ega tohi. Ei saa, kui halvatud keha pole enam selleks võimeline. Ja ei tohi, sest ehkki surra võib olla su selge ja ühemõtteline soov, ei luba seadus kellelgi sulle toeks olla.

Eile võisime ETV saate „Pealtnägija” vahendusel tunnistada, kuidas teadaolevalt esimene eestlane on valmis minema Šveitsi, et seal oma elu lõpetada nii, nagu tema ise vajalikuks peab. Et olla ümbritsetud armastusest, aga mitte kuhtuda oma füüsilist keha näriva surmatõve kätte. Väga raske oleks öelda, et me peaksime kellelegi sellist valikut keelama.

Huvitaval kombel on tegu valdkonnaga, kus avalik arvamus ja poliitikute otsused väga drastiliselt lahknevad. Kolm aastat tagasi võttis põhjaliku uurimistöö ette ajakiri The Economist, küsides, kas võiks olla lubatud aidata selleks selget soovi aidanud inimestel surra. Nende valimis (valdavalt lääne kultuuriruumi riikides) vastas enamik inimesi eitavalt ainult Poolas ja Venemaal. Ometi on ainult vähestes maades lubatud inimese enda elu lõpetamisele mingil moel kaasa aidata. Kõige tähelepanuväärsem erand on Šveits, mis pakub sellist võimalust ka välismaalastele.

Kui on üheselt tuvastatud, et inimesel pole ränga tõve eest pääsu ning tema kindel tahe on surra, ei tohiks riik seda keelata.

Arusaadavalt peab selles asjas olema üliettevaatlik, sest riske on. Näiteks sugulased, kes vanainimesele „selgeks teevad”, et kõigil oleks parem, kui ta siit ilmast lahkub. Ja nii edasi kuni riigini, kes võib otsustada, et „kuluefektiivsem” on kodanikke surmata, kui neid ülikalli raviga elus hoida. Või siis laiendatakse algul selgelt surmahaigetele mõeldud kategooriaid liiga hoogsalt, kuni see ei erine enam Teise maailmasõja aegsest natside eutanaasiaprogrammist.

Senised kogemused lauskeelu kaotanud riikides ja piirkondades kinnitavad siiski, et suurem osa hirme on alusetud. Jah, elu lõpetamise abi otsijate hulk statistiliselt kasvab, kuid küllap ka nende arvelt, kelle elu humaansetel kaalutlustel lõpetamist arstid varem tunnistada ei saanud. Kõige tähtsam on siiski see, et mõistuse juures olev, kuid surmahaige inimene saab võimaluse väärikalt elust lahkuda. Eestigi peaks inimese enda tahet neis olukordades ülimaks pidama. Kui on üheselt tuvastatud, et inimesel pole ränga tõve eest pääsu ning tema kindel tahe on surra, ei tohiks riik seda keelata.