RAAMATUBLOGI: Kuidas ootamatult sündinud Nõukogude Liit äkitselt suri
Pealkiri on pisut eksitav, sest kui lugeja loodab raamatus leida ühe jõhkraima terroriorganisatsiooni, tuhandeid eestlasigi Siberisse küüditanud KGB ajaloo, siis ei leia ta seda mitte. Küll aga ütleb teine pealkiri, millest juttu tuleb: „Komitee 1991”.
Nõukogude Liit sündis ootamatult, kui üldsusele vähetuntud Lenin vähemuspartei ehk bolševikega kavalalt võimu võttis, ning suri samuti äkitselt. Kes võinuks arvata, et 1991. aasta augustiputš laseb impeeriumi õhku. Kõige vähem arvasid seda ilmselt KGB rahvas, kes riigipöörde organiseeris, ja pöörajad ehk putšistid. Seega maksid küüditajad vähemalt osa võlgu tagasi.
Võime vaid spekuleerida, mis juhtunuks siis, kui puši poleks toimunud. Oleks sõlmitud liiduleping, punariik jätkanuks eksistentsi teises formaadis ning KGB jäänuks endiselt mõjuvõimsaks. Või äkki oleks Eesti nii või naa eraldunud? Venemaa kunagine peaminister Sergei Stepašin meenutab raamatus Leedu peaministri Kazimira Prunskiene sõnu NSVL-i presidendile Mihhail Gorbatšovile: „Mihhail Sergejevits, te laske meid vabaks. Me ei lähe kuhugi. Andke meile veidi-veidi õhku.”
Tol Venemaale saatuslikul, Eestile õndsal aastal, otsustas KGB esimees Vladimir Krjutškov presidenti või õigemini NLKP peasekretäri õpetama hakata: et perestroika on läinud liiga kaugele ning oleks aeg hakata kruvisid kinni keerama. Paraku ei võtnud Gorbatšov õppust ning seega tuli ta puhkuse ajal elimineerida ning korraldada riigipööre, sest Nõukogude Liidu lagunemine, mis liidulepingu allkirjastamise järel toimunuks, vähendanuks KGB võimu. Ja kes see ikka tahab võimus loobuda.
Olgu siinkohal meenutuseks erakorralise seisukorra komitee avaldus.
Kaasmaalased!
Nõukogude Liidu kodanikud!
Raskel, Isamaa saatuse jaoks kriitilisel tunnil pöördume me teie poole!
Meie suure Kodumaa kohal on surmaoht! M. S. Gorbatšovi poolt algatatud reformipoliitika, mis oli mõeldud vahendiks riigi dünaamilise arengu tagamisel ja ühiskondliku elu demokratiseerimisel, on jõudnud rea põhjuste tõttu ummikusse. Esialgse entusiasmi ja lootused on asendanud usu puudumine, apaatia ja meeleheide. Võim on kaotanud kõigil tasanditel elanikkonna usalduse. Politikaanlus on tõrjunud ühiskondlikust elust välja mure Isamaa saatuse ja kodaniku pärast. Levib õel mõnitamine kõigi riigiinstitutsioonide üle. Riik on muutunud sisuliselt juhitamatuks
Käimas on rünnak töötajate õiguste vastu. Õigus tööle, haridusele, tervishoiule, eluasemele, puhkusele on seatud küsimärgi alla.
Isegi inimeste elementaarne isiklik julgeolek on aina enam ja enam seatud ohtu. Kuritegevus kasvab kiiresti, organiseerub ja politiseerub. Riik vajub vägivalla ja seadusetuse kuristikku. Iialgi varem ei ole saavutanud sellist ulatust seksi ja vägivalla propaganda, mis seavad ohtu tulevaste põlvkondade elu ja tervise. Miljonid inimesed nõuavad meetmete võtmist laiutava kuritegevuse ja kisendava moraalituse vastu.
Taaskord võib ainult spekuleerida, mis juhtunuks siis, kui poleks olnud Boriss Jeltsinit, kes korra majja lõi. Õnneks läks meie jaoks kõik lõpuks täkke.
Aga jah, „KGB kirjutamata ajalugu” taastab saatuslikud päevad ja heidab pilgu sündmuste keskmesse ning lahkab toimunut, et miks läks nii, aga mitte teisiti. Nagu varemgi öeldud: ajalugu on kinni pisiasjades.
