RAAMATUBLOGI: Antikangelane, kuid mitte kivist hingega ega psühhopaat
Maailma ilmselt kuulsaima palgamõrvari Victori saaga jätkub ning jätkub veel, sest vaatamata massiivsele rünnakule tema vastu, õnnestub mehel ellu jääda.
Niisiis on Victor säilinud enam-vähem tervena seitsme raamatu jagu. Ja see paneb, muide, imestama ka autori Tom Woodi. Hiljutises usutluses ookeanitagusele ajakirjanikule tunnistas ta, et esimest raamatut kirjutades oli ta kindel, et eriti kaua Viktor hinges ei püsi. „Praegu rõõmustan, et Victorit pole ära tapetud,” tunnistas Wood.
Sealsamas tõdes Wood, et tegelikult pole Victor kindlasti kangelane, vaid antikangelane, kuid mitte kivist hingega ega psühhopaat. „Ta on karm ja pragmaatiline tüüp, kes elab läbi nõrkushetki,” selgitas Wood. „Paljud lugejad on oma kirjades lootnud, et ühel hetkel saab Victor aru, et tegutseb tumedal poolel ja liitub heleda maailmaga, aga seda ei juhtu. Ma küll õpin iga raamatuga Victorit paremini tundma, ent seda tean kindlasti, et ta ei muutu.”
Teinekord tulevad nõrkushetked kasuks. Eelmises raamatus jättis Victor titaanide heitluses ellu teise, õrnemast soost palgamõrvari Kaarna. Või õigemini andis talle võimaluse elu eest iseseisvalt võidelda. Nüüd, kus tal endal ühtäkki abi on vaja – CIA otsustab Victori eluküünla kustutada – ühendab ta Kaarnaga jõud.
Mõistagi on ka „Tasumise tund” täis lahinguid ja tulistamist, rusikavõitlust ja tapmist. Nagu kaasaegsetes mõõga ja mantli juttudes ikka.
