RAAMATUBLOGI: Mõrv ja kolm peredraamat
Kui sai taas välja kuulutatud aasta tosin parimat krimiraamatut, kostis õrnemalt soolt kommentaare, et valik pole paha, kuid liiga meestepärane. Eks ta ole... Kriminaistekaid kannatab samuti lugeda, kui nad liiga õnnekolmeteistkümneks ei pööra, kus liine kuhjatakse kokku sedavõrd palju, et lõpuks ei saa enam aru, kes kellega käib ja lõpuks upub lugu suhetevõrgustikku.
Viveca Sten kirutab samuti naistekaid, aga ta on piisavalt vaoshoitud ja suudab peredraamad loetavaks kirjutada. Ses raamatus on draamasid kolm ja kõik toimuvad, nagu ikka, Sandhamni saarel.
Esiteks kaob hilisõhtul sõbranna juurest koju lahkunud noor neiu, keda ei leitagi vaatamata saareelanike ja politseiinspektor Thomas Andreassoni meeleheitlikele otsingutele.
Teiseks tuleb kodusaarele, lapsed käeotsas, juristist pereema, kes avastas, et ta arstist mees lõi haiglaõega üleaisa. Talvisel saarel on hea elu üle järele mõelda ja oodata, kui abikaasa kodust välja kolib ning kaob, kus kurat.
Kolmas peredraama on sajanditagune – noor tolliametnik abiellub kauneima saarepiigaga, kes aga sulgub pärast lapse sündi omasse maailma, misjärel pereisa asub vihkama kõiki ja kõike ning muudab poja elu põrguks.
Kolm lugu on pika patsina ühte punutud ning liiguvad tasapisi lõpu ehk lahenduse suunas.
Tuleb tunnistada, et Steni Sandhamni saagad muutuvad üha paremaks ja trügivad vääramatult kriminaistekate troonile, võideldes visalt Camilla Läckbergi stooridega, arvavad rootslased.
Rootsi lehtedes ilmunud „Ilmsüüta” arvustustes arvatakse sedagi, et:
* Tumedad saladused, suhteprobleemid ja kuumad tunded tõusevad pinnale keset kaunist saare loodust ja elukeskkonda.
* Raamat on sisukam, hingelisem ja parem, kui Sandhamni sarja eelmised osad. Korralik ja kirglik mõrvathriller.
* Lugu on põnev esimesest leheküljest viimaseni. Täiuslik suvelugemine.
