RAAMATUBLOGI: Eaka mehe eluvõitlus: armastus, valed, vananemine ja surm
Maailma ühe parima (või lihtsalt: parima) krimikirjaniku Henning Mankelli lahkumisjärgne kingitus Eesti lugejale – maailm on neid raamatuid varem lugenud – sai lõpuks täielikult üle antud. „Rootsi kummikud” on järg raamatule „Itaalia kingad”.
Mullu oli hirmus tahtmine valida „Itaalia kingad” aasta parimaks krimkaks, kuigi ilusas, hingelises, ent kurvas loos ühe vana mehe eneseotsinguist ja leidmisest, puudus mõrv, juurdlus, Kurt Wallander ja vähimgi kriminaalsus. See olnuks austusavaldus Mankellile, sest mine võta kinni, kas „Itaalia kingad” polnud mitte tema parim raamat? Ent see olnuks ebaõiglane teiste krimikirjanike, eelkõige parimaks tunnistatud Jean-Christophe Grange ja tema „Reisija” suhtes.
„Itaalia kingades” sõlmis pensionile jäänud ning elu ja mineviku eest üksinda Rootsi rannikusaarele elama asunud Fredrik Welinile möödunuga rahu. Ta täitis kunagisele armsamale, kelle nooruse enesekesksuses maha jättis, ammuse kauni lubaduse ja viis vähki haigestunud ning peagi sureva Harrieti imelise metsajärve äärde. Vastutasuks sai Fredrik teada, et tal on tütar, neljandat kümmet elav äraarvamatu käitumisega Louise. Mis tähendab, et Fredrik jääb küll pelglikuks erakuks edasi, ent ühtäkki pole ta üksi, kuskil maailmas on keegi, kes teda vajab.
Loojang küll, kuid elul on Fredrikule ikka veel üht-teist pakkuda. Ühel halval päeval ärkab ta, saaremaja üleni leekides. Alles jäävad vaid seljas olnud ööriided, kaks vasaku jala kummikut ja Itaalia kingade tahmunud pannal. Nagu sellest veel vähe oleks, arvab politsei, et Fredrik pani ise majale tule otsa. Vana mees on murtud, tal pole jaksu otsast alata ja nii otsustabki ta jääda saarel asuvasse tillukesse vagunelamusse hääbuma.
Paraku saatusele hääbumine ei meeldi – ta saadab Frediku juurde ajakirjaniku, kes lööb vanal mehel vere keema ning tütre probleemidesse, mistap tuleb sammud seada minevikumaale Pariisi ning nooruspõlv mõttes lahti harutada.
„Itaalia kingade” kohta sai öeldud, et see on liigutav, kuid ilus vaade elatud ja elamata elule, lunastusele ning surmale. Sama kehtib ka „Rootsi kummikute” puhul, kuid siin mõtiskletakse eelkõige surma üle, sest paraku ei õpeta keegi meid enam siitilmast lahkuma. Aga eks see teema ole ka mõistetav, sest raamat ilmus mõni kuu enne seda, kui jõudis kätte Mankelli aeg minna.
