RAAMATUBLOGI: Linnuvaatleja, tere tulemast uuestisündinud Mirabiliasse
Rõõmuga tuleb tõdeda, et vana hea Mirabilia on tagasi. Ehk siis Eesti mahukaim, 1973. aastal stardi saanud raamatusari, mis nüüd koosneb – kui uskuda kaupluse Raamatukoi kodulehte – 225 teosest.
Oli väike hirm, et traditsioon jääb katki, sest mullu ei ilmunud ainsatki Mirabilia-raamatut. Näikse, et sel oli ka põhjust – kirjastus Eesti Raamat, tundub, pidas maha kauakestva mõttetöö ning tulemus on käes: uus formaat ja kujundus, kui tsiteerida klassikuid, pole paha.
Kujundus kujunduseks, Mirabilia puhul on tähtsam muu – sinna on seni kuulunud ja peaksid kuuluma ka tulevikus ainult väärtkrimkad ja -ulmekad, mida, tõsi, pole tükk aega sinna sattunud, aga võiks. Väiksemgi keskpärasus rikuks maine. Hea küll, Mirabilias on olnud ka paar nii ja naa raamatut, kuid need kuuluvad krimikirjanduse ajaloo kullafondi, kuigi kaasajal suurt pinget ei paku, seega ei saa neid plekiks pidada.
Niisiis on Eesti Raamatu rahval täita missioon – valida Mirabiliasse vaid väärikaid teoseid, et lugejat mitte alt vedada. Kusjuures ei tasu karta, et sari liiga suureks paisub. Mirabilia häda on seisnud selles, et kirjanike hulk venitati võimalikult laiaks, ent igaüks sai sarjas esineda vaid loetud korrad. Isegi Ruth Rendell (ka Barbara Vine nime all) ei pääsenud mitmel puhul Mirabilia märgi alla. Ja seda põhjendamatult. Kui kirjastus saab enda kätte hea autori, siis miks ei võiks kogu ta looming olla Mirabilias? Lõppkokkuvõttes on see ju vaid logo raamatul, mis samas tähendab ka kvaliteedimärki.
William Shaw tuleb Maarjamaa lugejaile külla esmakordselt ja „Linnuvaatleja” väärib Mirabilias paiknemist. Ühest küljest, jah, see on briti traditsiooniline krimiromaan, mille peategelane on haritud, kultuurne ja sümpaatne uurija seersant William South, kel ei puudu teisalt ka põhjamaine kinnisust ja kaamoslikku tumedust. Tema, muide, ongi linnuvaatleja ehk ta vaatleb vabal ajal hobikorras linde.
Mis aga Southi eriliseks teeb, ja mispärast ta väldib mõrvajuhtumite uurimist – temagi on inimese tapnud. Seega kulgevad raamatus kaks paralleelset lugu: üks jutustab Southi minevikust ja teine olevikust.
Juhtub nii, et Southil pole pääsu, tal tuleb mõrvarühmas kaasa lüüa. Mis on halb kolmes mõttes – mõrvar ei peaks mõrvu uurima, jõhkralt surnuks pekstud ohver on ta naaber, hea sõber ja kolmandaks on käes oktoober ning rändlinnud hakkavad tasapidi õhuavarustes tiirutama. Ent paraku on käsk vanem kui South.
„Linnuvaatleja” on mitmeski mõttes ehe briti krimka. Tegevus ei torma, vaid kulgeb. Samm-sammu haaval. Rahulikult. Kõrvalliinid – ja seda mõlemas loos – on põnevad ja elulised ning nagu ikka, leidub tegusa mehe kõrval tegus naine (a la: peainspektor Markabyd ja tema fiancee Meredith Mitchelli või Thomas Lynley ja Barbara Havers), antud juhul uurija Alexandra Cupidi, kellest saab Shaw järgmise krimisarja peapersoon.
Raamatu kaks lugu on üles ehitatud selgelt ja pikitud detailidega – fooni loovad ilm, tegevuskohad, isegi hooned. Kõrvaltegelased on kui suure pusle osad, milleta poleks pilt täielik. Ja, nagu selgub, määrab minevik suuresti meie tuleviku.
Ehk siis, härra William Shaw, tere tulemast Mirabiliasse.
