Mikk Link: kas tõesti kaalub tühine hulk päästetud linnupesi üles 35 000 metsatöölise sunnitud tööpausi?
Eriti murettekitav on asjaolu, et piiranguid soovitakse kehtestada lahmides, põhinedes vaid oletustel.
Absoluutsed riiklikud piirangud peaksid vaatama suuremat pilti ning võtma lisaks ökoloogilisele vaatele samaväärsena arvesse ka nende majanduslikku, kultuurilist ja sotsiaalset mõju. Mis saab meie maapiirkondadest, kui tuhanded inimesed jäävad kolmandikuks aastast sissetulekuta? Mida see tähendaks meie riigi regionaalsele arengule, kuid samuti ühiskonnas niigi aina teravamalt aset leidvale polariseerumisele? Kui kaua suudab maainimene vastu pidada olukorras, kus asjaarmastajate organisatsioonid võtavad maainimestelt õiguse oma kodule, oma maale, oma tööle ning sissetulekule?
Üks iga-aastastest teemadest, mida mõningate huvigruppide poolt tõstatatakse, on kevadine tööde piirang. Nõustume täielikult nendega, kes leiavad, et linde tuleb hoida ja neid pesitsuse ajal võimalikult vähe segada. Siiski tuleb võtta arvesse, et absoluutsed piirangud on ülimuslikud ja peaksid olema proportsionaalsed nende mõjuga. Totaalsete piirangute kehtestamisele peab eelnema keskkonnamõjude strateegiline hindamine, mille käigus hinnatakse lisaks looduskeskkonnale ka piirangute majandusliku ja sotsiaalset mõju. See aitaks võtta arvesse suuremat pilti ja asetada ühele kaalukausile hinnanguliselt 12 miljonist pesitsusest 60 tuhande teoreetiline ebaõnnestumine, teisele kaalukausile aga 35 tuhande metsatöötaja 2-3 kuuline palgata sundpuhkuse, hinnanguliselt 240 miljoni euro suuruse ekspordilanguse ja sellest kõigest tuleneva riigi maksutulu vähenemise. Arvan, et ainult töös olev metsanduse arengukava ning sellele koostatav KSH saab kõnealusele küsimusele vastuse anda.
Sellest tulenevalt pean totaalset raiepiirangu ideed põhjendamatuks, kuna:
Metsatöid saab teha võimalikult väikese häiringuga. Metsas töötavad inimesed teavad, et metsatöid saab ka kevadisel ajal teostada nii, et nende mõju lindudele ja loomadele on võimalikult väike. Näiteks saab valida puistud, mida linnud pesitsuspaikadena ei eelista ning teha tööd võimalikult kiiresti, et häiring oleks lühiajaline.
Rändlindude arvukuse muutumine sõltub paljudest erinevatest asjaoludest, milles teadlased ei ole siiani ühel meelel. Ei ole õige keelata ära ühte majanduslikku tegevust teadmata selle mõju võrreldes teiste linde ohustavate teguritega. Linde hävitavad kõige enam globaalsed kliimamuutused, aga ka kiskjad, kodukassid, autod ja rändlindude massilised küttimised lõunapoolsetes riikides. Lindude hävimise taga on mitmeid erinevaid aspekte. Väga suure mõjuga on näiteks kodukassid, kes lindude pesasid massiliselt hävitavad. Samuti saab palju pesasid hukka seetõttu, et üks lindude vanematest hukkub mõne auto tõttu. Veel viitavad ka ornitoloogid ise, et rändlindude ühe olulise vähenemise taga on nende küttimine lõunapoolsetes riikides. Alles seejärel tuleb metsa- ja põllumajandustegevuse mõju. Kas peaksime seetõttu kolmeks kuuks kassid ja autoga sõidu keelustama? Või keelama lisaks metsatöödele kevadel ja suvel ka põllutööd? Seega on küsimus, kas on üldse infot, et just metsatööd on see suur ja peamine põhjus, mis lindude arvukust vähendab ja mille piiramine mingit tulemust annaks.
Keegi teine siin regioonis ei ole pidanud taolist totaalset piirangut vajalikuks. Meie regioonis ei ole üheski teises riigis taolist ülikarmi piirangut, mis taaskord seab küsimuse alla, kas antud piirang on ikkagi põhjendatud. On ilmselge, et taoline piirang vähendaks oluliselt Eesti kõige suurema ja eksprodivõimekama tööstusharu konkurentsivõimet olukorras, kus Läti metsatööstus on tegemas suuri arenguhüppeid ning Soome ja Rootsi omavad võrreldes Eestiga nii teaduse kui ühiskonna tasandil mitmekümne aasta pikkust eelist. Võttes arvesse, et metsandusest laekub igal aastal Eesti riigi eelarvesse umbes 700 miljonit eurot, siis kas oleme taoliseks sissetulekute vähenemiseks valmis?
Ei ole õiglane jätta kolmandikuks aastast töö ja sissetulekuta maal elavad inimesed. Metsandus pakub maapiirkonnas tööd rohkem kui 30 000 inimesele. On piirkondi, kus metsandussektor pakub otseselt umbes 20% kogu maakonna töökohtadest ja koos kaudsete töökohtadega kolmandiku. Juhul kui need inimesed peavad olema aastast kolm kuud ilma töö ja sissetulekuta, siis mis saab meie maapiirkondadest pikas perspektiivis? Juhin tähelepanu, et ettepaneku teinud isikute ja organisatsioonide sissetulek taoliste piirangute tõttu ei muutuks. Kas on aga nende poolt õiglane agiteerida taolisi piiranguid, mis mõjutavad nii suure hulga inimeste ja nende perede sissetulekuid?
Täiendavad piirangud on probleemiks väikemetsaomanikele. Seadusega raiekeelu kehtestamine võib olla väga piirav ning ebaõiglane just väikemetsaomanikele. Eestis on umbes 100 000 metsaomanikku, kellest enamus on väikeomanikud. Samuti sunniks kevad-suvine raierahu tegema metsatöid sellele eelneval või järgneval perioodil ning intensiivsem majandamine kahjustaks tõenäoliselt rohkem, kui töid saaks jagada kogu aasta peale. Tööde kuhjumine lühemale ajaperioodile tooks kaasa metsatööde kallinemise, sest kasvab kolmandiku võrra vajadus rohkemate masinate järele.
Arvestades tänaseid maailma keskkonnaprobleeme on metsandus pea ainus tööstusharu, kellel on olemas mingidki lahendused inimeste põhjustatud kliimaprobleemidele. Mets on taastuv loodusvara, mille oskuslikul väärindamisel on võimalik luua materjale ning tooteid, mis on inimkonnale olulised ja millega asendada taastumatuid loodusvarasid.
Jah, igal tööstusharul on olemas keskkonnamõju, kuid nii on ka igal inimesel olemas keskkonnajalajälg. Meie autod, soojad toad, rõivad, telefonid ja arvutid - kõik omavad keskkonnajalajälge. Iga meie hingetõmme toodab atmosfääri süsinikku. Peaksime olema nutikad ja toetama kohalikku keskkonnasõbralikku tööstsuharu, sest globaalses plaanis nähakse puidus ühte olulist lahendust kliimaprobleemide leevendajana. Kui asume piirama tööstust, mida suures pildis nähakse keskkonnasõbraliku lahenduste pakkujana, peaksime oskama vastata ka küsimusele, mis on meie alternatiiv.
