RAAMATUBLOGI: Kui peab valima kas armastus või töö, valib itaallanna armastuse
Donna Leoni comissario Brunetti raamatud on ühed vähestest, mida ei tihka lugemata raamatute virna keskele, saati siis alla susata, vaid tõstad need aina pealmiseks.
Ju on see Itaalia ja Veneetsia, mis Leoni raamatutes eelkõige paelub. Ja mõistagi comissario Guido Brunetti ning tema lähikondlased, kes kummalisel kombel ei ole itaaliapäraselt emotsionaalsed ekstraverdid, vaid pigem põhjamaiselt rahulikud intraverdid, mis teebki nad harukordselt sümpaatseteks.
Aga jah, itaallaste elustiil teeb kadedaks. Lõunapausi ajal, mil põhjamaalane vohmib kiiresti sisse kapsasupi ja hakklihakastme, rüübates peale klaasi piima, võtab Brunetti aja maha, tellib pudeli valget veini, antipastoks spargli-kreveti salati (Brunetti võttis kahvlitäie: salatile oli pritsitud palsamiveiniäädikat. Maitsebukett magusast, hapust ja soolasest oli lausa imeline), primo piattiks spaghetti alle vongole ning secundoks praekalavaliku. Ei mingit stressi, vaid täielik pühendumus pausile ja toidule.
Seekord viib töö Brunetti Pellestrinale. Pellestrina on pikk ja kitsas liivane poolsaar, kümme kilomeetrit pikk ning mitte laiem kui paarsada meetrit, ulatudes San Pietro di Voltast kuni Ca’ Romanini. Ida poolt piirab poolsaart Aadria meri, läänest Veneetsia laguun. Enamik saarerahvast mühatab põlastavalt mõtte peale saada elatist, olgu see kui tahes hea, maast, sest Pellestrina inimesed on püüdnud alati oma toiduse merest.
Kalurikülas juhtub. Kui üks paat põlema läheb ja põhja vajub, leitakse sellest paadi omanik ja tema poeg, mõlemad mõrvatud. Kuigi tegu pole Brunetti piirkonnaga, laseb ta ülemusega manipuleerides end siiski sinna kuritegu lahendama määrata. Põhjusel, et tema sekretär Signorina Elettra, kes on nooruses suved veetnud Pellestrinal, võtab puhkuse ja otsustab mõrvari tabamisel kaasa lüüa. Aga ta vajab kaitset, mida Brunetti ja tema kolleegid palavalt austatud ja armastatud Signorina Elettrale pakuvad.
Brunetti lugude fännid – loodetavasti neid siinmail ikka leidub – saavad lõpuks Signorina Elettrast (temagi on uskumatult sümpaatne, tark ja tegus) ja tema maailmast korraliku pildi. See, kusjuures, oligi Leoni käesoleva raamatu eesmärk. Teose tutvustuses kirjutas Leon: „Kui vestlen lugejatega või kuulen neid mu raamatute üle arutamas, siis selgub, et Signorina Elettra – ma ei nimeta teda ega isegi mõtle nimetada Elettraks, vaid ta on alati Signorina Elettra – läheb neile samavõrd korda, kui peategelane. „Murede meres” keskendungi tema eraelule, kus ta peab valima armastuse ja töö vahel. Nagu itaallasele kohane, valib ta armastuse.”
„Murede meri” on tavapärasest ka teistmoodi vinklist väljas – Comissario Brunetti, keda peetakse kõige inimlikumaks politseinikuks pärast komissar Maigret’d, näitab ka oma pahemat poolt, aga seegi on äärmiselt inimlik.
Kui comissario Brunetti lugusid on tänaseks ilmunud 27, siis maakeeles saab neist lugeda vaid üheksat. Ehk siis palve: tempot juurde!
