RAAMATUBLOGI: Rahvakokk Jamie Oliver ja tema tervislik piibel
Jamie Oliveri kaubamärgile võib alati kindel olla, sest tema retseptid on lihtsad ja valminud road maitsvad.
Oliver peaks kandma tiitlit: rahvakokk. Enamasti peitub geniaalsus lihtsuses. Võtad mõne kokaraamatu, vaatad pilti ja suu jookseb vett – ent siis uurid asja lähemalt ning selgub, et roa valmistamiseks kulub pool päeva. Ehk siis sööks küll, aga kes viitsib nõnda kaua jamada. Saati kui sama maitsva tulemuse saab märgatavalt kergema vaevaga.
Just lihtsus on Oliveri märksõna ja tema kokaraamatud on algaja toiduvalmistaja piiblid. Nagu maag viskab Oliver pannile seda teist ja kolmandat, tekitades kooslusi, mille peale on raske tulla, aga tulemuseks on võimas akord, mitte kakofoonia.
Et mitte jääda üldsõnaliseks, siis paar näidet imelihtsatest ja imemaitsvatest roogadest, mis on raiutud igaveseks siinkirjutaja kodusesse kokaraamatusse ja mida valmistatakse vähemalt kolm-neli korda aastas.
Lõhe klapib chorizoga nagu saun ja õlu. Praed lõhefilee, tõstad kõrvale, paiskad samale pannile viilutatud choriso ning balsamiäädikaga kergelt segatud poolitatud kobartomatid ja jõulise peotäie basiilikut. Praed minutit paar, lisad purustatud kalamata- või tavalised mustad oliivid, küpsetad hetke veel ja kõik. Kulunud on veerand tundi. Kühveldad panniloleva taldrikutele, lisad lõhe ja võtad kõrvale näiteks tšilliseid aedube.
Või kui tuled õhtul tööd ja hing ihkab kiiret roosaveinirooga ehk rooga, mille kõrvale sobib üks mõnusalt jahe roosa vein, siis paned pasta keema, viskad pannile küüslaugu, tšilli, kobartomatid, paar tükeldatud anšoovisefileed, kapparid, otsa tuunikalakonservi sisu, küpsetad, segad pasta sisse, lõppu peotäie basiilikut ja sidrunimahla. Ning naudid.
Siinkohal ei tasu arvata, et Oliver pakub vaid veerandtunnitoite. Kaugeltki mitte. Ent algaja kodukokk peaks nendest alustama, enne kui tõsisema asja kallale asuda. Samas on ka pikem küpsetamine lihtsaks tehtud ning selgelt ära seletatud, mistap puusse on raske panna, kui just hooletusest toitu põhja ei kõrveta.
Mis Oliveri puhul kauakestvat aplausi väärib, on retseptide lai ampluaa. Need ei ahene kitsale territooriumile – Itaaliale või Vahemere piirkonnale, mille ilmselge fänn Oliver on – vaid peegeldavad kogu maailma kokakunsti. On Aasiat, ja mitte vähe, Lõuna-Ameerikat, Euroopat (küll pigem selle lõunapoolseid osi) ja Austraaliatki. Ning et nooremale põlvkonnale meele järgi olla, ei puudu Oliveri kollektsioonist ka hamburgerid. Ent need pole labane kotlet poolekslõigatud kukli vahel, vaid tõelised šedöövrid.
Nüüd viimasest Oliveri maakeelde tõlgitud kokaraamatust „Tervislikud igapäevaroad”. Tervislikkusega on asjalood nii ja naa. Ses mõttes, et kui pealtnäha igati kasulik roog on valmistatud kräpp-toiduainetest, pole see tervislik. Ja vastupidi – põhjamaine organism võtab paar korda aastas vastu küllusliku seaprae ühes hapukapsastega, sest tegu on naturaalsete produktidega ja inimene rasvata ei eksisteeri.
Raamatu lõpus olevates pikemates selgitustes, mis on tervislik, mis mitte, viitab Olivergi, et rasvu ei tohi karta ning lükkab ümber hulga müüte – näiteks kookoseõli kohta – ja raiub, et ärge iial vahetage naturaalset võid keemilise margariini vastu. Ning loeb taaskord oma mantrat: keskenduge kvaliteedile.
Retsepte uurides rokib Oliver telle omasel moel jälle täiega, sest ei pea piirama end koostisainete arvu või valmistamisajaga, nagu mõnes eelnevas kokaraamatus. Tühja kõhuga pole paslik raamatut lehitseda, sest suu valgub pilte vaadates vett täis ja kõhus hakkab korisema. Vene salat kuldse paprikakanaga, roheline kartuli-chorizo supp, Mehhiko tšilline tomatisupp fetaga, aasiapärane krõbe hakkliha riisinuudlitega (ja taas tšilline), hull kala ja köögivilja-nuudlivokk, karriga kanahautis krevettidega...
Tuleb tõdeda, et Oliveri tervislikud igapäevaroad on äärmiselt tänapäevased, aga ka sellega on nii ja naa. Kuivõrd on eestlane harjunud kinoa ja läätsede ja kikerherne ja bataadi ja avokaado ja maisi ja muu mittemeiepärasega? Kohati lähevad suusad risti – üht-teist võib ju asendada, aga mitte alati. Ent pole hullu. Kui leiad kokaraamatust tosin katsetamisväärset retsepti, millest pooled lähevad tulevikus kordamisele, vääris raamat soetamist. Oliveri puhul on need numbrid kahekordsed – veerandsada rooga ootab tegemist.
