Kannan selle eest juba vastutust. Avalikkuse negatiivne tähelepanu on oluline vastutus juba. Ma ei ole mingisugune hea käitumise näide, aga ei leia, et päris selline... proportsionaalne ühiskondlik reaktsioon on inimese kustutamine ajaloost ja kogu poliitilisest elust. Me kõik oleme inimesed, ka kõik poliitikud Eestis on inimesed, keegi ei asu väljaspool süsteemi. Jah, sellist tegevust ei saa pjedestaalile panna ja see on taunitav ja olen sellega absoluutselt nõus. Olen vabandanud ja teen seda jätkuvalt. Võin ka teile öelda. Ma ei ole absoluutselt uhke selle üle, mis toimus ja oleks ma loomulikult teadnud kuidagigi, et siin on tegemist tulevase kõrgendatud avalikkuse huvi all oleva seisuga – oleks tellinud kasvõi takso. Poleks jätnud mingit võimalusepoegagi, et sellise tegevusega saaksin esile tõusta. See on kahetsusväärne, aga inimestele antakse teisi võimalusi. Ma ei ole ministrina kunagi sellist rikkumist korda saatnud. Ma pole minister olnud, polnud isegi ministrikandidaat. Räägime siin teost, mis toimus oluliselt varem, kui minu mingi poliitiline tegevus sai üldse jutuks olla. Ma ei saa vastutust võtta ministrikandidaadina, kui ma ministrikandidaat [teo ajal – J.T] ei olnudki. Rääkimata ammu ministriks olemisest.

Siis tuleks ministriamet ka maha panna?

Siis tuleks see jah maha panna. Kui see kriteerium oleks, et täiesti plekitu mees oleksin. Veelkord, see, mida ma räägin praegu, kõlab nagu õigustusena. Aga samas ei saa nõustuda, et see juhtum defineerib mind inimesena lõplikult ära. Olen siiski elanud siin ilmas varsti peaaegu nelikümmend üheksa korda kolmsada kuuskümmend viis päeva ja tuhanded päevad on möödunud palju normaalsemalt. Üldiselt loen end ikka seadusekuulekaks kodanikuks.