RAAMATUBLOGI: Mõrvaoopus Baudelaire’i luulele ja näitekunstile
Aeg-ajalt kohtab krimilugudes või antud juhul psühhothrilleris ka kõrgemat kultuuri, mis lugejat harib. „Usu mind” pakub kõige muu juures ülevaadet dekadentsile aluse pannud, sümbolismi eelkäija, Prantsuse luuletaja Charles-Pierre Baudelaire’i äraspidisesse maailma ja loomingusse. Ning kui lisada siia põgus ülevaade näitekooli ja noor(t)e näitleja(te) elust, siis saab kokku väärika ja lugemist vääriva koosluse.
Ent Baudelaire ja tema skandaalsed luuletused, millest osa omal ajal keelati nende „ühiskondliku moraalitunde solvamise” tõttu, on vaid kõrvaltegelased. Peapersoon on noor näitekooli tudeng Claire, britt, kes kodumaal, keeldudes filmitöösturiga seksimast, karjääri untsu keeras ja proovib nüüd New Yorgis ellu jääda. Minevik on õnneks teda, kasuperes kasvanut, karastanud.
Claire teenib elatist ebatraditsioonilisel viisil, meelitades seksile mehi, kelle abikaasad saavad tänu sellele lahutuspaberid sisse anda. Kuigi tööülesandeid Claire voodis ei täida, on ta öine eraelu üsnagi vabameelne, aga see ei puutu siinkohal asjasse.
Niisiis pakub Claire end taas välja, seekord Baudelaire’i surmahõngulise luule uurijale, ülikooli õppejõule Patrickule, kuid saab üllataval kombel korvi. Samal ööl mõrvatakse Patricku abikaasa. Algab suur mäng, kus peaosa on täita Claire’il, kelle politsei palkab söödaks, et Patrickut – kui ta on mõrvar, sest selle ja paljude teiste tapmiste stsenaariumid viitavad Baudelaire’i luulele – vahele võtta.
Sellest hetkest alates on keeruline mõista, mis on reaalsus, mis mäng ehk näitekunst. Kas Claire’i armumine Patrickusse on päris? Kas Patrick on nii siivas, nagu pealtnäha paistab? Kas politsei tegutseb eetilisel kombel? Või õigupoolest: mis üleüldse toimub?
Ei tahaks öelda, et raamat on ühe hooga neelatav, aga päeva lõpuks tuli tagakaas vastu. Hea oli. Piisavalt põnev ja lisaks hariv. Kui paljud psühhothrillerite lugejaist teavad kasvõi Baudelaire’i olemasolust, rääkimata tema loomingust? Või sellest, kuidas noori näitlejaid Stanislavski süsteemi alusel koolitatakse ja mida näitlemine õigupoolest tähendab? Või sellest, mis teeb ühe näitleja heaks? Ja lisaks üks korralik põnevuslugu kõigele sellele otsa.
„Usu mind” on J.P. Delaney teine eesti keeles ilmunud raamat. Esimene – „Eelmine tüdruk” – oli samuti tõhus lugemine. Kusjuures autori nime taga peitub krimikirjaniku Tony Strong, kes valis nimetähtedega pseudonüümi välja selleks, et: „Lugeja ei teaks, millisest soost olen ega teeks seetõttu ennatlikke järeldusi.“ Otsustagu naised, aga tundub, et Strong-Delaney oskab õrnemat sugu kirjeldada sellisena, nagu see on. Ehk isegi paremini, kui naised seda teevad.
