Ülo Vooglaiu avalik kiri EAL-i juhile Helle Tiikmaale: ajakirjanik ei või kasutada demagoogiavõtteid, et propageerida meelepärast ideoloogiat
9.-10. mail toimus Tallinnas Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni (EFJ) üldkogu. Pressiteatest võib lugeda, et seal pöörati erilist tähelepanu Eesti ajakirjanduse hetkeseisule ja arengule.
Saime teada, et Euroopa mõjukaim ajakirjanike ühendus võttis ühehäälselt vastu avalduse, milles väljendas sügavat muret Eestis pressivabaduse ja sõltumatu, kriitilise ajakirjanduse ning ajakirjanike vastu suunatud surve kasvu pärast.
Midagi sellist pole Eestis varem aset leidnud. Kas keegi muretses ka selle pärast, milline on Eestis ühiskonnateadus ja ühiskonna-alane õpe, juhtkonna ametialane ettevalmistus, rahvaharidus vms?
Tõdemus, et ilma vaba ajakirjanduseta ei ole vaba ühiskonda, on kindlasti õige.
Paraku pole kaugeltki selge,
milline on see ajakirjandus, mida võiks pidada vabaks ajakirjanduseks,
milline on see ühiskond, mida võiks pidada vabaks ühiskonnaks,
milline on see elanik, keda saab pidada kodanikuks,
milline peaks olema ajakirjandus, et rahvas saaks ajakirjandust uskuda ja usaldada,
milline peaks olema ajakirjanik, et rahvas saaks teda austada?
Eraõiguslikul alusel tegutsevad toimetused ajavad oma asja. Vaata, millised võimalused on nn tavalisel kodanikul midagi avaldada. Riik on siiani edasi- ja tagasisidestamata. Ju Sa tead, mida see tähendab.
Vaba saab olla millestki-kellestki ja ka milleks ning kelleks saamiseks-olemiseks. Ehk Sa kirjutad EAL liikmetele, millised on vaba riigi ja kodaniku, nagu ka vaba ajakirjanduse ja vaba ajakirjaniku tunnused. Kui Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni liikmed tunnevad sügavat muret Eesti ajakirjanduses kujunenud olukorra pärast ja võtab üksmeelselt vastu avalduse, et tõkestada kriitilise ajakirjanduse vastu suunatud survet, siis peab siin olema midagi täiesti mäda.
Võiksid kirjutada,
mis on Eestis hästi ja millist osa on ajakirjandus etendanud Eesti edenemises ning hoidmises;
mis on Eestis halvasti ja millist osa on ajakirjandus etendanud haldusreformis (kohaliku identiteedi lõhkumises), personaalse vastutuse ja kompetentsusnõude eiramises (profaanide ametialasel edutamisel), petuskeemide mahitamisel, riiki, rahvast ja loodust kahjustavate suurprojektide avalikustamisel, kõlvatu asjaajamise paljastamisel, perekonna kui institutsiooni kaitsmisel, lagunemise ning
Võiksid kirjutada ka sellest, milline on ja peaks olema nende inimeste ettevalmistus, keda peetakse Eestis ajakirjanikeks. Võiksid kirjutada, mida peaks ajakirjanik teadma ja oskama ning millest aru saama selleks, et ta saaks eri regulatsiooni- ja juhtimistasanditel kohuse- ja vastutustundlikult tegutseda. Kirjuta, milline peaks ajakirjanik olema isiksusena ja subjektina, et laia auditooriumi ees midagi rääkida või kirjutada. Eestis pole seegi veel selge, et õigusega esineda avalikus ruumis kaasneb kohustus vastutada selle esinemisega kaasnevate tagajajärgede eest.
Ajakirjanikul on (võib olla) vaid nii palju õigusi, kui need, mille kasutamise eest ta suudab ja tahab vastutada. Ajakirjanikul ei ole õigust kedagi solvata ja suruda. Ajakirjanikul ei ole õigust intervjueeritavale sõnu suhu panna. Ajakirjanik ei või rakendada igaliiki demagoogiavõtteid, et kedagi naeruvääristada ja propageerida endale meelepärast ideoloogiat.
Kui jutt käib ajakirjandusvabadusest, siis ütle, palun, kas on selgeks mõeldud ja avalikult üldsust informeeritud,
millised on ajakirjanduse ja iga ajakirjaniku, toimetaja jm pressis tegutsevate ametnike kohustused (kelle ees, mille eest);
mille eest, kelle ees, millistel puhkudel ja kuidas ajakirjanik, toimetaja, peatoimetaja jt avaliku teabe vahendajad peavad vastutama;
mida oleks võimalik ja vaja saavutada ajakirjanduse abil;
mis võib ühiskonnas ja kultuuris juhtuda ajakirjanike kõlvatu käitumise ning ajakirjanduse väärastumise tõttu;
millised kultuurinormid reguleerivad käitumist avalikus teaberuumis;
mille eest peavad vastutama need inimesed, kes on valitud ERR Nõukogu liikmeks;
kes peaks vastutama selle eest, et Eesti elanikkond saaks olla Eestis ja mujal maailmas toimuvast rahuldaval määral süsteemselt, operatiivselt ja usaldusväärselt informeeritud?
Tegeledes ajakirjandusega, ei saa anda hinnanguid ajakirjandusele ega ajakirjanikele. Hinnangu andmiseks on vaja aduda, millest sõltub ajakirjandus ja mis sõltub ajakirjanusest.
Ühtviisi kõlbmatu on nii see ajakirjandus, mis on kägardunud poliitikute ripatsiks kui ka see, mille "parimad esindajad" arvavad, et nad võivad endale lubada kõike, mis pähe tuleb. Ajakirjaniku rollis ei ole kellelgi selliseid indulgentse, mis vabastaksid vajadusest olla aus, õiglane, asjatundlik ja hooliv.
Selleks, et elanik, sh ajakirjanik, saadik või nõunik, saaks tunda end vabana vabas ühiskonnas, on neil kõigil vaja olla küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, et orienteeruda ühiskonna- ja kultuurielus.
Igaüks peaks teadma, et adekvaatne orienteerumine on otsustamises osalemise üks eeldus. Otsustamises osalemiseks on vaja ka teisi eeldusi. Võiksid kirjutada, milliseid eeldusi on ajakirjanikul vaja selleks, et ta saaks aktiivse algena (subjektina, mitte manipuleerimise objektina) tegutseda avalikus teaberuumis?
Igal kodanikul on Põhiseadusega kõigi teiste kodanikega võrdsed õigused, aga ka kohustused ja vastutus. Igaühel on õigus kasutada oma õigusi määral, mil ta ei kahjusta teiste kodanike samasuguseid õigusi. See kõik on vaja selgeks rääkida! Vastasel juhul on vabadus fiktsioon ja jutt vabadusest (sh ajakirjandusvabadusest) mõttetu. Kui see, millest sõltub jääb, nagu praegu üritatakse näidata, on põhjust tunda veel sügavamat muret. Kas Sa oled kunagi mõelnud, mis siis juhtub, kui ajakirjandus võõrandub? Kuidas Sulle tundub, kas EFJ "esindajad" teavad (kujutavad kasvõi mõnevõrra ette), mida nende "sügava mure" väljendamine tähendab?
Kas Sa oled päri, et need, kes seletavad, et elame tõejärgses ühiskonnas ja meie asi on kohanduda, ei sobi teejuhtideks?
Ajakirjanikud peaksid teadma, mis soodustab ja mis raskendab või koguni kahjustab ühiskonna funktsioneerimist, muutumist ja arengut. Sa võiksid vaadata, mil määral seda tegelikult teatakse. Võiksid vaadata, kas ajakirjanikud teavad, mis on ühiskonnas sotsiaalne, mis on majanduslik, õiguslik, poliitiline, ideoloogiline, kultuuriline, vaimne jne. Võiksid vaadata, kas tegelikult teatakse miks tekib ja kuidas tekib võõrdumine, võõrandumine, hoolimatus, üksindus, põgenemine jne. Suur osa Eesti elanikkonnast tunneb end absurdisituatsioonis. Miks? Ajakirjanduses ei ole ilmunud sellest ühtki silpi. Miks? Äkki on põhjuseks asjaolu, et ajakirjanikud lihtsalt ei tunne neid nähtusi ja protsesse? Või on kõigil ühtviisi ükskõik? Võib olla igaliiki toimetajad ei luba midagi tõeliselt olulist puudutada...? Eesti ajakirjandus nokib fragmentide kallal. Süsteemseid käsitusi ei ole esinenud. Loodan, et tead, et ühiskonnas saavad olla rahuldavad vaid süsteemsed käsitused. Kas Sa oled kuulnud, et selle üle on keegi sügavalt muretsenud?
Ajakirjandusel on olnud, on ja peaks olema ka edaspidi hulk funktsioone (objektiivseid toimeid). Nimetan neist mõned.
1) informeerimisfunktsioon,
2) integratsioonifunktsioon,
3) haridusfunktsioon,
4) kultuurifunktsioon,
5) sotsiaalse kontrolli funktsioon,
6) meelelahutusfunktsioon,
7) rütmifunktsioon.
Kuidas Sulle tundub, kas need funktsioonid on eesti ajakirjandusel täna selgelt olemas?
Ajakirjanik saab professoinaalselt tegutseda, kui tal on ühiskonnas ja kultuuris kodanikuna orienteerumiseks vajalik ettevalmistus. Vähemalt sama oluline on, kas tal on süda õiges kohas ja keda või mida ta tahab teenida; kas oma maad ja rahvast, ülemusi, raha või midagi muud. Kas Sa oled nõus, et oma osa on mitte ainult vabadusel, vaid ka väärikusel, arukusel jpm?
Viimaks küsin, kas Sa tead, kuidas korraldatakse infooperatsioone? Kas Sa tead, kuidas oli planeeritud ja teostatud president Rüütli ja ta perekonna häbistamine toonase valimiskampaania lõpufaasis? Kas Sa tead, kes neid kampaaniaid on tellinud ja rahastanud?
Ehk Sul on ideid, kuidas Eesti Ajakirjanike Liit saaks kaasa aidata ajakirjanduse professionaalse taseme tugevdamisele, poliitiliste "tellimustööde" vähendamisele, elanikkonna informeerituse kindlustamisele jms?
--
Euroopa ajakirjanike föderatsiooni üldkogu järel välja antud pressiteade oli järgmine:
Ilma vaba ajakirjanduseta ei ole vaba ühiskonda
Pressiteade
11.mai
Eile lõppes Tallinnas Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni (EFJ) üldkogu. 9.-10. mail Riigikogu konverentsikeskuses toimunud üldkogul pöörati erilist tähelepanu Eesti ajakirjanduse hetkeseisule ja arengule. Euroopa mõjukaim ajakirjanike ühendus võttis ühehäälselt vastu ka avalduse, milles väljendas sügavat muret Eestis pressivabaduse ja sõltumatu, kriitilise ajakirjanduse
ning ajakirjanike vastu suunatud surve kasvu pärast.
EFJ üldkogu Eesti-poolne korraldaja oli Eesti Ajakirjanike Liit (EAL), mis tähistab sel aastal oma sajandat sünnipäeva, olles sellega Euroopa vanimate ajakirjanike ühenduste seas.
„EFJ üldkogu tulek Tallinna oli mõeldud Eesti ajakirjanikele ja EALi püüdlustele toetusavaldusena, mis viimase aja sündmuste ja pressivabadusega seotud avalduste valguses muutus veelgi tähtsamaks," ütles EALi esimees Helle Tiikmaa. „Meil oli võimalik ligi sajale Euroopa ajakirjanike organisatsioonide esindajale pakkuda otseallikast mitmekülgset teavet Eesti ajakirjandusväljast ja meie pressivabaduse hetkeseisust.
Üldkogu ees kõnega esinenud Vabariigi Presidendi Kersti Kaljulaidi sõnul näitas Ajakirjanikkude Ühingu asutamine 1919. aastal, napilt aasta pärast Eesti riigi loomist, et vaba sõna ja vaba riik käisid algusest peale kokku ja on olnud ning on peaaegu sünonüümid. President ütles, et meediavabadus Eestis vähenenud ei ole, kuid see pole enesestmõistetav, vaid nõuab tähelepanu.
EFJ presidendi Mogens Blicher Bjerregårdi küsimusele, kuidas pressivabadust säilitada ja mida Eesti selleks teha saaks, vastas riigipea: „Me oleme Eestis, aga kindlasti ka Lätis ja Leedus sellises olukorras, kus paljud veel mäletavad, mida tähendab, kui meedia ei ole vaba. Praegu, hetkeolukorras on see väga oluline teadmine otsesest kogemusest." Presidendi hinnangul pole poliitikuil ja majandusjuhtidel pressivabaduse toeks teha muud, kui ajakirjanikega suhelda, ausalt küsimustele vastata ja jätta kvaliteedi ning taseme tagamine meediajuhtide mureks. „Kui ei ole meediavabadust, siis on see sama asi, kui ei oleks üldse vabadust. Pole võimalik öelda, et ühiskond on demokraatlik ja vaba, kuid meil on vaid mõned piirangud meediale," ütles Kaljulaid.
EFJ üldkogu kutsub Eesti ajakirjanikke ja meediat üles jätkama oma tööd ja ühiskonna kriitikat kui demokraatliku normaalsuse eeskuju, seisma vastu igasugusele survele, mis võib viia autoritaarse, populistliku ja sallimatu meediasisuni ning politiseeritud Rahvusringhäälinguni. Eesti riigikogule ja valitsusele meenutab EFJ avaldus, et ajakirjandusvabadust tuleb hoida aus ja arvestada, et ajakirjandus kuulub kultuuriväljale ja ajakirjanikke tuleb kohelda ning toetada võrdselt teiste loomeisikutega. Ajakirjanike töövõimalusi tuleb takistamise asemel parandada, sealhulgas luues stipendiumite ja vabakutseliste ajakirjanike toetussüsteem, et investeerida paremasse ajakirjandusse.
EFJ on Euroopa suurim ajakirjanikke ühendav organisatsioon. Föderatsiooni kuulub 45 riigist 72 ajakirjanike liitu ja assotsiatsiooni, kokku enam kui 320 000 ajakirjanikku.
