RAAMATUBLOGI: Kui surnuks kukud, siis järelikult ei sobinud sa teenima spetsnazis
Kuidagi märkamatult läks mööda Tbilisi veretöö 30. aastapäev. Mäletatavasti peksti Rustaveli prospektil sapöörilabidatega laiali rahvuslaste meeleavaldus, surma sai 21 inimest, enamus naised.
Toona ja praegugi kirjutatakse, et mõrvad panid toime nõukogude sõdurid. Sõdurid küll, aga mitte tavalised ajateenijad, vaid eriväelased – spetsnaz. Just nende relvastusse kuulub teritatud sapöörilabidas – MPL 50 (малая пехотная лопата – väike jalaväelabidas, pikkus 50 cm), mis ei ole mõeldud niivõrd maa kaevamiseks.
„Spetsnazi võitleja käes muutub väike jalaväelabidas hirmuäratavaks käratuks relvaks. Iga spetsnazi võitleja treenib labida kasutamist märksa rohkem, kui motosriseeritud laskurvägede sõdur. Esimene asi on harjutada löögijõudu ja täpsust.
Spetsnazi sõdur usaldab oma labidat nagu armastatud naist: käelaba pakule... ja hirmus raiuv löök otse sõrmeotste kõrvale. Volga sõjaväeringkonna staabi luureosakonna spetsnazi 808. üksikus roodus naljatati, et rooduvanem Prihodko lõikas hommikusel rivistusel oma labidaga lohakatel võitlejatel küüsi.”
Nii kirjutab Viktor Suvorov, õige nimega Vladimir Rezun, läände karanud sõjaväeluure GRU alampolkovnik oma järjekordses raamatus, kus ta avab Venemaa armee telgitaguseid.
Iseenesest pole spetsnaz midagi erilist. USA-s on Delta Force, brittidel SAS, Iisraeli Mossad... Ikka on vaja mehi, kes ennast säästmata teeksi räpaseid ja vähemräpaseid töid riigi auks ja hüvanguks. Mõni tööots tehakse avalikuks – kui kõrvaldatakse Osama bin Laden näiteks – kuid suurem osa operatsioonidest toimuvad varjatult.
Eriväelane peab suutma minna läbi tulest, veest ja vasktorudest, ei tohi midagi karta ja peab oskama tappa, vaadates silma ohvrile, kellega tal ei ole vähimatki pistmist. Selleks tuleb olla harjunud verega. Kuidas? Vaat nii...
„Noorte sõdurite rühm on kurnatud ja hingeldab, südamekesed taovad, jalad libisevad, käed on kriimustatud ja haavades. Seersant aga märatseb: „Edasi, kuradi värdjad!”
Ees on midagi veetaolist. Edasi sellesse vedelikku! Ja äkki lülitatakse pimedas keldris sisse pimestavalt ere valgus. Vedelik, kuhu noorsõdurid on sattunud, ei ole vesi, see on veri.
Veri üle põlve, üle vöökoha, pärast aga rinnuni. Poleks ehk nii hull, kui saaks vaikselt liikuda. Aga on vaja tormata edasi, tõugates laiali omaenda kaaslasi. Seintel ja laes on mädanenud liha tükid, verised ja haisvad sisikonnad. Astmed on libedad hallidest ajutompudest.”
Erivägedesse valitakse vaid parimaid. Kuidas? Lihtsalt. Näiteks juba seitsmendal päeval laetakse noorsõdurid ilma igasuguse väljaõppeta lennukisse, antakse langevari selga ja jalaga tagumikku – hüpake!
„Pidage, pidage! Aga kui sõdur ebapiisava väljaõppe tõttu end puruks kukub?
Vastus on lihtne: järelikult ei sobinud ta teenima spetsnazis!”
Suvorov – olles ise Nõukogude Liidu päevil teemaga otseselt seotud – teeb suurepärase ülevaate Venemaa spetsnazi ajaloost, reeglitest, ettevalmistusest, valikukriteeriumitest ja üleüldse olemuset. Ent taaskord, kes on lugenud raamatuid teiste suurriikide eriüksustest, see raamatust eriti palju uut ei leia. Küll aga väärib aplausi Suvorovi ladus jutustamisstiil, teose ülesehitus ja põhjalikkus. Ehk siis autentne Suvorov.
