Seepärast on vale, et Elron hakkas oma otsust põhjendades jalgratta kaasa võtjaid teistele sõitjatele vastandama. Soov ratas kaasa võtta, eriti suvisel nädalavahetusel, ei ole ebaloomulik. Ideealis võiks rohkemgi olla neid inimesi, kes selle asemel et endale auto jaama vastu kutsuda, läbivad viimased kilomeetrid koju, tööle või külla jalgrattal. Pealegi on rongi- ja bussiaegade ühildamisega paljudes kohtades lugu endiselt kehv, mistõttu bussid ei sobi jaama jõudmise või sealt lahkumise alternatiiviks. Elroni otsus tabab valusalt ka rattamatkajaid, sest tööinimesed saavad matkale minna eeskätt nädalavahetustel. Lühidalt: Elroni otsus ei toeta keskkonnasäästlikku ja tervislikku liikumist.

Otsuse, mille Michal ja Simson jätsid tegemata, peaks ruttu tegema Aas. Muidu on „Partsi porgandite” eduloo lõpp lähedal.

Elron pole siiski õige adressaat, kelle kontori ette protestima minna. Õige adressaat on Elroni ainuomanik ehk riik, keda praegu esindab majandus- ja taristuminister Taavi Aas. Elroni juhid on juba aastaid rääkinud, et sõitjate arv kasvab ning ronge on juurde vaja. Aasa ja tema eelkäija Kadri Simsoni meeleheaks võime märkida, et lubavalt rääkis, aga ostuotsuse jättis tegemata juba reformierakondlane Kristen Michal, kes oli minister 2015.–2016. aastal. Ent see fakt ei lahenda rongipuuduse probleemi vähimalgi määral. Otsuse, mille Michal ja Simson jätsid tegemata, peaks ruttu tegema Aas, muidu on „Partsi porgandite” eduloo lõpp lähedal.

Sellest oleks kahju, sest rongid suudavad juba praegusegi sõidukiiruse juures teha Eestit inimeste jaoks n-ö väiksemaks. Mida rohkem raudteed kasutatakse, seda mõttekamad on sellesse praegusel kümnendil tehtud suured investeeringud. Rongide ostu pidev edasi lükkamine on seda imelikum, et kogu ostusummat ei pea välja käima korraga, laenuintressid on praegu madalad ning uute kiirrongide käigus hoidmiseks ei pruugi lisadotatsioonigi tarvis minna, kui täitumus on hea ja piletihinda veidi tõsta. Aeg „Aasa porganditeks” on küps.