RAAMATUBLOGI: Pomm siin, mõrv seal... Mineviku Eesti, mõistagi
Olid ajad, kui äraspidist Eestit kajastati vaid meedias ja sedagi tagasihoidlikult, mõõduka analüüsiga. Kirjeldati juhtunut – pomm siin, mõrv seal, bandede omavahelised arveteklaarimised, keegi kaob, siis leitakse, mõistagi maapõuest... Paar aastat tagasi pääses aga Maarjamaa kriminaalne minevik justkui paisu tagant valla ja jõudis mitme raamatukaane vahele.
Tegelikult on „Kriminaalne Eesti” ilmunud osaliselt juba enam kui kümnend tagasi, kuid vene keeles. Esimesed peatükid raamatust „Banditski Ida-Virumaa” pani ajakirjanikuna leiba teeniv Svetlana Loginova kirja 1997. aastal. Tolle teose esikaant kaunistas kuuliaukudega BMW. „Kaanele oli vaja bemarit või mersut. Läksin, nägin ja pildistasin. Kohe, kui kaamera ilmus, kargasid autost välja kaks kotkast, bratki (vennakesed – vene k.),” meenutas Loginova. Ajalehes Põhjarannik. Bemarimehed lubasid oma auto raamatu kaanele panna, palusid ainult numbri ära katta. Kuuliaugud masina kapotil, tõsi, oli kaane kujundanud kunstniku fantaasia.
Aastad läksid, uusi juhtumeid tuli peale ja nii ilmus 2017. aastal täiendatud ja laiendatud teos „Kriminaalne Eesti”. Mõistagi, organiseeritud kuritegevus toimus siinmail kõikjal ja peamiselt siiski Tallinnas. Nüüd siis on raamat ka maakeeles.
Enne, kui autor mineviku juurde asub, räägib ta sissejuhatuses paar sõna olevikust, mis pole just eriti roosiline, kuigi me võime nõnda arvata, sest pommid enam ei plahvata ja bensiinijaamades automaadi tärinat ei kuule. „Eesti allilm, nõnda nagu elas, elab praegugi oma seaduste järgi. On ilmunud uued organiseeritud kuritegelikud grupid eesotsas noorte juhtidega, mis on peamiselt keskendunud narkokaubandusele. Vanglatest on vabaks lastud endised liidrid, kes samuti tahavad hästi elada.”
Ehk siis suurt midagi pole muutunud.
Alustuseks läheb Loginova juurte juurde – Eesti maffia kui saab nii suursuguselt kuritegelikke jõuke nimetada, sündis tavalisest katusepakkumisest. Lugu esimesest allilma mõjukaimast persoonist Nikolai Tarankovist, kes kolm aastat tagasi teise ilma saadeti, kirjeldabki lahti kriminaalse Maarjamaa algusajad.
Seejärel vendade Satšukkide trio – üht enam pole, teine istub vanglas, kolmas ei anna enam põhjust temast kirjutada – kes, nagu autor resümeerib, avasid Ida-Virmumaal kurjategijate omavahelises arveteõiendamises uue ja hirmsa lehekülje.
Järgmine peatükk – „Heroiinipirukas” – annab aimu, kuidas uimastid Eestimaale jõudsid ning loomulikult olid protsessi kõrvalsaaduseks surnukehad. Siis saab lugeja sammuda jälgida laipadereaga palistatud teekonda, mille läbisid „Piiteri kursandid” Juri Ustimenko ja Dmitri Medvedjev. Üks Ida-Virumaa kõmulisemaid kuritegusid – Kohtla-Järve linnavolikogu liikme ja veefirma juhi Nikolai Knjazjevi röövimine ja tapmine leiab samuti raamatus pikemat kajastust, Ning lõpuks korruptsiooniskandaalid Narvas, mida hakkas menetlema ühtäkki „nägijaks” saanud kaitsepolitsei.
