RAAMATUBLOGI: Liberaalse loo pettekujutlused purunevad ja religioon ei saa hakkama
Nüüdisaja silmapaistvamaid mõtlejaid Yuval Noah Harari uuris eelnevais raamatuis meie minevikku („Sapiens“), vaatles tulevikku („Homo Deus“) ja nüüd keskendub olevikule, otsides vastuseid tänase päeva tähtsaimatele küsimustele.
Tegelikult pole olevikku, sest maailm on liikumises ja mida aeg edasi, seda kiiremini. Kui juba Gabriel võis sajandeid tagasi Agnesele öelda, et me pole täna need, kes olime eile ja homme need, kes olime täna, siis nüüd tuleb päevad asendada tundide või isegi minutitega.
Harari sõnum on ühene: meie praegune maailmakord on iganenud, samas ei suuda keegi ennustada, milline võiks olla õige. Ta võtab läbi 21 teemat näidates, kus me oleme minevikuga võrreldes ning kuhu tuleks liikuda – illusioonide purunemine, töö, vabadus, võrdsus, kogukond, tsivilisatsioon, rahvuslus, religioon, immigratsioon, terrorism, sõda, alandlikkus, jumal, ilmalikkus, võhiklikkus, õiglus, tõejärgsus, teadusulme, haridus, tähendus, meditatsioon. Aga laskem kõnelda autoril endal, tuues välja lõike raamatust, nii saab ehk kõige paremini aru tema mõttekäikudest.
* * *
Inimesed mõtlevad pigem lugudes kui faktides, arvudes või võrrandites ja mida lihtsam on lugu, seda parem. Igal üksikinimesel, inimrühmal ja rahval on oma lood ning müüdid. Kuid 20. sajandil sõnastas maailma eliit New Yorgis, Londonis, Berliinis ja Moskvas kolm suurt lugu, mis pidid ära seletama kogu mineviku ning ennustama kogu maailma tulevikku. Need olid fašistlik lugu, kommunistlik lugu ja liberaalne lugu.
Konflikt nende kolme loo vahel saavutas haripunkti Teises maailmasõjas, mille tulemusena heideti fašistlik lugu kõrvale. 1940. aastate lõpust kuni 1980. aastate lõpuni oli maailm lahinguväli kahe alles jäänud loo – kommunismi ja liberalismi – vahel. Siis varises kommunistlik lugu koost ning liberaalne lugu jäi ainsana valitsevaks teejuhiks inimkonna minevikku ja asendamatuks käsiraamatuks maailma tuleviku kohta – vähemalt nii näis se maailma eliidile.
Kuid alates 2008. aastal maailma tabanud majanduskriisis on üha enamate inimeste liberaalse loo pettekujutlused purunema hakanud. Müürid ja tulemüürid on jälle moes. Vastuseis sisserändele ja kaubanduslepetele aina kasvab. Näiliselt demokraatlikud valitsused õõnestavad kohtusüsteemi sõltumatust, piiravad ajakirjandusvabadust ja kujutavad igasugust opositsiooni riigireetmisena. Ainuvalitsejad riikides nagu Türgi ja Venemaa katsetavad uut tüüpi mitteliberaalse demokraatiaga ning koguni diktatuuriga. Praegu julgeksid vaid vähesed täie enesekindlusega väita, et Hiina Kommunistlik Partei aetseb ajaloos valel poolel.
Kas poleks mõttekam, kui inimesed hülgaksid üheainsa üleilmse loo idee? Sest kas polnud kõik need ülemaailmsed lood – kommunism kaasa arvatud – lõppude lõpuks lääne imperialismi looming? Miks peaks Vietnami külaelanikud usaldama mõne Trierist pärit sakslase ja Manchesteri töösturi vaimusünnitisi?
* * *
Brexiti hääletuse järel protestis tuntud inglise bioloog Richard Dawkins, et suuremal osal Ühendkuningriigi alamatest – sealhulgas temal endal – ei tohiks kunagi paluda rahvahääletusel osaleda, sest neil puuduvad vajalikud taustateadmised majandusest ja riigiteadusest. „Sama hästi võiks korraldada üleriigilise plebistsiidi, et otsustada, kas Einstein tegi oma arvutused õigesti, või lasta reisijatel hääletuse teel otsustada, millisele lennurajale piloot peaks maanduma.”
* * *
Inimesed, kellega me kõige sagedamini tülitseme, on sageli meie endi perekonnaliikmed. Identiteedi määravad ära pigem konfliktid ja dilemmad kui ühised arusaamad. Mida tähendab olla eurooplane aastal 2018? See ei tähenda valgesse rassi kuulumist, usku Jeesus Kristusesse ega vabaduse eest seismist. Pigem tähendab see pidevat vaidlemist sisserände, Euroopa Liidu ja kapitalismi piiride üle. See tähendab ka eneselt pidevalt küsimist: „Mis määrab minu identiteedi?” ning muretsemist vananeva elanikkonna, pidurdamatu tarbimise ja ülemaailmse soojenemise pärast. Oma konfliktide ja dilemmade poolest erinevad 21. sajandi eurooplased 1618. ning 1940. aastal elanud esivanematest, kuid sarnanevad üha enam Hiina ja India kaubanduspartneritega.
* * *
Traditsioonilised religioonid on kaotanud niivõrd suure osa oma valdusalast, sest need ei saanud põllumajanduses ega meditsiinis kuigi hästi hakkama. Preestrite ja gurude tegelik pädevus ei ole kunagi olnud vihmategemine, tervendamine, prohvetlus või maagia. Pigem on selleks alati olnud tõlgendamine. Preester ei ole keegi, kes oskab vihmatantsu tantsida ja põuale lõppu teha. Preester on keegi, kes teab, kuidas õigustada seda, miks vihmatantsust pole tolku ja miks peame oma jumalasse edasi uskuma ka siis, kui näib, et ta meie palveid ei kuule.
* * *
Kui Euroopa lubab üle piiride liiga palju Lähis-Idast pärit sisserändajaid, siis muutub see lõpuks samasuguseks, nagu Lähis-Ida.
* * *
Kui usklikelt küsitakse, kas Jumal on päriselt olemas, hakkavad nad sageli rääkima universumi mõistatuslikest saladustest ja inimmõistuse piiratusest. „Teadus ei suuda Suurt Pauku selgitada,” kuulutavad nad, „seega peab see olema Jumala tegu. Kuid nii nagu mustkunstnik petab publikut, asendades ühe kaardi märkamatult teisega, nii asendavad usklikud nobedasti kosmilise saladuse maise seadusandjaga. Nad annavad kosmuse tundmatutele saladustele esmalt nime „Jumal” ja kasutavad seda siis bikiinide ja lahutuse hukka mõistmiseks. „Me ei mõista Suurt Pauku – seetõttu pead sa avalikkuses oma juuksed kinni katma ja hääletama geiabielude vastu.” Need väited pole üksnes seosetud, vaid tegelikkuses üksteisega vastuolus. Mida sügavamad on universumi saladused, seda tõenäolisem on, et mis tahes ka nende taga ei oleks, ei huvita seda karvavõrdki naiste riietusstiil ega inimese seksuaalkäitumine.
