RAAMATUBLOGI: Maarjamaine Sherlock Holmes, doktor Watson ja vabameelne mõisapreili
Eestimaal on kätte jõudnud ajalooliste krimiromaanide ajastu. Uus tulija, Sagadi mõisa muuseumijuht Ain Kütt, pakub esikromaaniga suurepärase üllatuse.
Ühed räägivad (või kirjutavad), mida teavad, teised teavad, mida räägivad (või kirjutavad). Kütt on see teist masti mees – ajalooharidusega, pühendunud mõisakultuurile ning otsustas teadmised värvikalt paberile panna.
Kes viitsiks lugeda mineviku mõisaelust ja mõisnike elust kuiva teksti – et nii oldi ja käituti. Aga kui see pakkida krimilukku, on hoopis teine teema. Küti sõnul üritas ta kahe sajandi tagust ajastut kirjeldada võimalikult täpselt. Raamatu kriminaalne liin on küll väljamõeldis, ent sündmuspaigad olid olemas, nagu ka tegelased. Peapersoon, Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock, kohaliku meeskohtu assessor, esineb raamatus oma õige nimega. Teised härrasrahvast isikud on küll seotud õigete mõisatega, kuid nende eesnimed, iseloomujooned ja käitumine sündisid autori mõttetöö ja fantaasia tulemusena.
Niisiis leitakse ühel maihommikul Oandu karjamõisa keldris kirstust, kus peaks olema õnnetuse läbi hukkunud töömehe laip, hoopis Karula mõisniku Justus von Breverni surnukeha. Mees, nagu peagi selgub, on mürgitet belladonnaga ja ta taskus lebab mängukaart, risti soldat. Ehk siis mõrv. Ja kes ikka mõrvari peab leidma, kui mitte meeskohtu assessor.
Maarjamaine Sherlock Holmes on seega olemas ning mõistagi ei saa ta hakkama doktor Watsonita – abilise ametisse kohandub Sagadi mõisavalitseja Wagner. Ent see pole veel kõik. Kui Inglismaal oli salapäraste mõrvajuhtumite lahendamine meeste töö, siis Eestimaal oldi märksa vabameelsemad – kui Annikvere mõisapreili Mariana Juliana von Nottbeck kohale ratsutab ning uurimises kaasa lüüa soovib, ei tõrju von Fock teda kõrvale. No kuis sa saad tõrjuda neidist, kes on kaunis ja vabameelne – liigub ringi liibuvates ratsapükstes ja särgi ülemised nööbidki lahti. Ahvatlus missugune, eriti vallalise härrasmehe jaoks. Kusjures preili on kõigele lisaks ka nutikas, oskab vaadata ja kuulata ja teha tarku järeldusi, mis paneb meesterahvaid mõtlema, et naised polegi pelgalt vaatamisväärsused.
Trio hakkab entusiastlikult tõendeid koguma ja ümbriskonna rahvaga rääkima, et hämar lugu lahendatud saaks ning lugeja saab samaga osa toonasest elust ja olust – mida söödi-joodi, kuidas pidutseti ja äri aeti, millised olid inimsuhted ja tavad...
Kui autentsus, siis autentsus. Maarahvas ehk eestlased mõisahärradelt ülemäära lugupidamist ei pälvi, sest on kahtlane rahvas. Nende haridus, haritus ja mõistmine on nii ja naa – „Mida jumal küll mõtles, kui sellised ilma lõi? Ehkki juba lapsepõlvest oli Fock märganud, et maarahva hulgas oli ka mitmeid üsna teraseid naaskleid, on paljude vaimne tase selgelt alla ootuste.” Ja see viinalembus... „Wagner ei suutnud kuidagi harjuda, et viin kippus ikka ja alati ükskõik mis ametis eestlasi mõisatöödel segama. Eriti just Sagadi rannakupjad kurtsid, et vahel hakkab rahval töötegemine viinavõtmist segama.”
Mis parata, sellised me olime.
Tuleb rõõmuga tunnistada, et raamat sai vähem kui päevaga otsa. Äärmiselt mõnus ja sujuv lugemine. Tõhus segu sherlokholmeslikust, vend cadfaellikust, erastfandorinlikust ja teab millest veel, mähitud rahvuslikku ja võõrrahvuslikku (sest saksa me peksime lõpuks minema) pakendisse.
