RAAMATUBLOGI: Laip korstnas ja surnud korstnapühkija
Kui oled külapolitseinik Šoti mägismaal, siis pead arvestama, et ümberringi ikka juhtub, kord rohkem, kord vähem. Ehk nagu ütles külanaine õndsal nõukogude ajal: „Eile võitsin Spordilotoga Žiguli, täna viis vares aia otsast seebi minema – raha tuleb, raha läheb...”
Moosivargustest pole mõtet raamatut kirjutada, aga kui ühest korstnast leitakse laip ja süüdi arvatakse olevat kohalik korstnapühkija, kes teeb oma tööd vanamoodsalt, harjadega, siis sellest annab veerandtuhat lehekülge kokku kirjutada küll. Eriti kui too korstnapühkija peagi surnuna leitakse.
Mõistagi käib jutt Hamish Macbethist, kes järjekordses loos peab taas õigluse ja korra jalule seadma, kuigi tal oleks targematki teha – vedeleda, käia salaja lõhet püüdmas või kass Sonsie ja koer Towseriga jalutamas.
Sai pilk peale visatud sellele, mida lugejad korstnapühkija mõrvadest arvavad ja huvitaval kombel sai Hamishi seekordne lugu tärne täie raua või näpuotsaga. Kitsid tärniandjad arvasid, et M.C. Beaton on kirjutanud raamatu ülejala, kiirustades ega ole viitsinud teemaarendusega ülemäära tõsiselt tegeleda. Positiivsed hindajad seevasti kiitsid, et Hamish nagu Hamish ikka, lihtne lugemine äkiliste pööretega ja kiires tempos.
Nõustuda tuleks siinkohal viimastega, tõesti hea ja tüüpiline Hamish, kusjuures seekord tuleb välja ka ta tumedam pool, mis peitub ilmselt meis kõigis.
