RAAMATUBLOGI: Kas Hitler pages Kuu tagumisele poolele või tegi enesetapu?
Teise ilmasõja lõpust on möödas üle 70 aasta, kuid täit tõde noist tapatalgutest ei teata senini. Isegi seda mitte, kuidas miljoneid inimesi teise ilma saatnud sõja vallapäästja, Austria kehvavõitu kunstnik Alois Schicklgruber ehk Adolf Hitler ise hingusele läks.
Nõukogude ajal oli asi selge ja kindel, nagu koolis õpetati ja raamatuis kirjutati: Hitler, kes ei soovinud kogeda Benito Mussolini saatust – Duce laip riputati jalgupidi Milaanos Piazzale Lorentol asuva bensiinijaama katuse külge ning rahvas käis selle pihta sülitamas – tegi 30. aprillil 1945 Berliini punkris enesetapu. Kusjuures ta käitunud nagu argpüks, mitte mees – võtnud mürki. Pärast surma lasknud kaaskondlased talle kuuli pähe, et jääks mulje sõjaväelasele väärikast surmast. Misjärel tassiti Hitleri ja tema vastse abikaasa Eva punkrist välja, valati bensiiniga üle ja pandi põlema.
Kui Nõukogude Liidu väed Berliini lõplikult vallutasid, andis Jossif Stalin karmi käsu – Hitler üles otsida. Füürerit ei leitud, küll aga kahe inimese põlenud jäänused ja tema kaaskondsed – nemad vangistati ja kuulati üle –, kes kinnitasid: see on kõik, mis Hitlerist ja tema naisest alles jäid.
Stalin oli kahtlev ning andis liitlastele teada, et Hitler on põgenenud ning teda tuleb otsida vaenlaste ja sõprade seast, maa alt ja maa pealt. Otsitigi. Ei leitud. Misjärel algasid jutud, et Hitler on allveelaevaga põgenenud ja redutab Argentinas, kus teisedki natsijuhid. Hiljem siiski anti teada, et venelased said kätte kuuliauguga koljutüki ja osa lõualuust, mis kuulus Hitlerile ja tõestab tema surma. Ainult et venelased on varemgi udujuttu ajanud ning jäänuseid üleilmsetele teadlastele uurimiseks millegipärast ei antud.
Aastaid voolas merre, kuni Prantsusmaa ajakirjanik Jean-Christophe Brisard, võttes abiliseks venelanna Lana Paršina, otsustas Hitleri surmas selgust saada. 2017. aastal, pärast kaht aastat katkematuid läbirääkimisi Vene võimudega pääsesid nad salajaste toimikute juurde, mis puudutasid Vene spioonide uskumatut jahti Hitleri surnukehale, samuti füüreri viimaste päevade tunnistajaks olnute ülekuulamisi. Ja mis peamine: Moskva nõustus neile näitama inimjäänuseid: kuuliauguga koljutükki ja lõualuud. Esimest korda pärast Teise maailmasõja lõppu õnnestus saada luba neid jäänuseid teaduslikult uurida.
Kogu stoori on kui kriminaalromaan, sest venelastega pole lihtne asju ajada, aga eks nemadki tahtsid maailmale kinnitada, et Hitler on surnud. Lugeja saab sammuda Brisard’ ja Paršinaga sama rada kuni finaalini, mil eksperdiks palutud antropoloogiaekspert Philippe Charlier kuulutas: „Aastakümneid on levinud vandenõuteooriad, et Hitler põgenes allveelaeval Argentinasse, natside baasi Antarktikas või isegi Kuu tagumisele poolele, kus samuti olevat natsid end sisse seadnud. Hammasteuuring näitas, et Hitler hukkus 1945. aastal Berliinis.”
Niisiis on saladus lahendatud. Või kas on?
