RAAMATUBLOGI: Mis vaigistab relvatöösturi hingepiina?
On Nordic noir, on Stockholm noir, on Moskva noir. Esimene mängib põhjamaade tumedaid krimkasid, teine on Jens Lapiduse triloogia – „Kiire raha”, „Puhas kättemaks”, „Luksuslik elu” – pealkiri ja kolmas Camilla Grebe ja Paul Leander-Engströmi Venemaa teemaliste krimi-spioonilugude üldnimetus. Head on kõik. Isegi väga head.
Moskva noir’ esimese osa – „Dirigent Peterburist” – kohta ei osanud erilist seisukohta võtta. Korralik raamat milenniumivahetuse Venemaast, mis oli ühtedele kullaauk, teistele surm, enamusele virelemine ning kus sai varastada ja röövida avalikult, kui sind toetas keegi kõrgemalt poolt. „Relvakaupmees Omskist” väärib seevastu juba aplausi, sest on selgem, tõhusam ja tempokam ja kuulub vääramatult tänavu maakeeles välja antud krimiraamatute paremikku.
Venemaa pealinnas ikka juhtub. Näiteks see, et Rootsi suursaadiku poeg leitakse saatkonnas surnult, temaga lõbutsenud prostituut rängalt vigastatuna. Üks vähestest ausatest Venemaa prokuröridest – nii väidetakse raamatus – Sergei Skurov asub kuritegu uurima aimates, et selle taga on midagi märksa suuremat.
Samal ajal vindub tosin aastat Moskvas elanud ja tasapisi venestunud rootslane Tom Blixen koduperenaise rolli täites, sest ta abikaasa on panga suurosanik, rügab rängalt tööd teha, et kohe-kohe multimiljonäriks saada. Sõber Skurov päästab Blixeni koduvangistusest, paludes tal saatkonnas mõrvatud rootslase asemel firmasse Maratech tööle minna.
Samal ajal tõuseb Rootsis üles skandaal – miks seal toodetud relvad satuvad nende kätte, kelle kätte need ei tohi ühelgi juhul sattuda ehk siis dikataatorite ja terroristide valdusse.
Rootsi sotsialistliku kuningriigi krimikirjanikele omaselt ei näita „Relvakaupmees Omskist” autorid näpuga pelgalt teiste suunas – et näete, mis Venemaal toimub – vaid pigem proovivad omi talle pasast puhtaks rookida. Eks ta ole... Ühest küljest peaks hinges kasvõi veidi kripeldama, kui sa toodad relvi, mis külvavad maailmas surma, aga teisalt on teenistus hea ning raha vaigistab hingepiinad samavõrd kui kinnitus iseendale: ega relv ise tapa, ikka see, kes päästikule vajutab. Ehk siis taaskord tuleb tõdeda: raha on kaasaja jumal.
