RAAMATUBLOGI: Piirilinna saaga - hõimuvellelik ehk lihtne, maalähedane ja nauditav
Jah, „Piirilinna” sarja raamatud on nordic noir, ent mitte stiilipuhas, vaid selgete Soome sugemetega.
Soome on lahe siinpoolsetest krimkade tasemelt ajastu võrra ees. Kahjuks. Ja Soome krimiromaan on üsna eripärane ja isepärane ning liiga soomlaslik mistõttu pole suures maailmas samavõrd läbi löönud kui Rootsi, Norra või isegi Islandi krimkad. Küll aga kodumaal ollakse tegijad ja see on lõpuks peamine.
Pairimate Soome krimkade peategelased on kõik kiiksuga, normaalne (või „normaalne” ehk ülekaaluline, masendunud, suitsiidne, rämpstoitu ahmiv ja alkoholi liigtarbiv) pole neist ükski. Raid on heasüdamlik palgamõrvar, kes sõbrustab pornokaupmehe ja poitseikomissariga – normaalne? Eradetektiiv Jussi Vares veedab enamus ajast õllekates ja on alati kerges vines – normaalne? Ja nüüd siis kriminaalpolitsei komissar Kari Sorjonen.
Sarja nimeks olev piirilinn ei ole mõistagi Muonio, mis piirneb Rootsiga ja oleks igav, vaid Lappeenrantaa – suure Venemaa lähinaaber. Ning Sorjonen pole tavapärane komissar – igav seegi – vaid autistlik, erakordse mälu ja analüüsivõimega tüüp.
Saaga esimeses teoses satub Sorjonen kokku FSB agendi Lenaga, kes tegi kodumaal ränga vea ning peab seetõttu Soome kolima. Nüüd ollakse partnerid.
Sorjonen lootis Lappeenrantaasse kolides rahulikumat elu, kuid paraku juhtub muidu nii depressiivses linnas mõndagi.
- - -
Kostis suhin, mida saatis metalne kõlksatus. Sonja pea vajus küljele ja salongilae hele kate kattus erepunaste pritsmetega. Saša ei saanud aru, mis juhtus. Esiistmel, laua peatoe taga, oli toimunud midagi arusaamatut. Paistis, nagu oleks keegi vihastanud ja punast värvi lakke visanud. Samal hetkel avanes tagauks ja Saša nägi ilmetut armilise näoga meest enda poole kummarduvat. Mehe väljasirutatud käes oli midagi musta. Siis kõlas imelik klõpsatus ja äkki oli kõik kadunud.
- - -
Mõrvad, mõrvad, mõrvad... Kummalised ja mõistatuslikud. Ent oleks siis vaid need... Miks on Lena seotud Venemaal vanglas istuva narkoärikaga? Kuivõrd usaldusväärne ta on?
Neile kes fännasid „Piirilinna” kaht esimest osa „Nukumaja” ja „Lõppmäng”, saab kolmandas raamatus mõndagi selgeks. Aga jah, nagu öelnud kunagi nõukaajal Aktuaalse Kaamera ilmateadustaja (ja olevat saanud selle eest lühiajalise eetrikeelu): idast pole kunagi midagi head oodata. Seega võib arvata, kust on tulnud see eelpool mainitud „ilmetu armilise näoga mees”.
