Diplomaatide vastuvõtt Kadriorus ehk Kuidas ma jala Hollywoodi ukse vahele sain

Taustanäitleja elu ei ole meelakkumine: pausid on pikad ja suurem osa aega kulub ootamisele. Aga kui veab, saab võttepäeva lõpus kringlit.

Aasta on 1939. Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit hauvad plaani Euroopa kahe impeeriumi vahel ära jagada. Hispaanias peetakse kodusõda. Eesti jalgpallimeistriks tuleb viiendat aastat järjest Tallinna JS Estonia ja Ants Saar püstitab purilennukil Eesti kestvuslennurekordi. Kadriorus toimub diplomaatide vastuvõtt, kuhu on kogunenud kõigi Euroopa suurjõudude esindajad. Meeleolu on pidulik: mehed on frakid selga tõmmanud ja kingad peegliks harjanud, naistel on õlgadel rebasekraed ja seljas lagipähe sirava päikese käes küütlevad kleidid. Keset roosiaeda toretseb mitmekorruseline puuviljade ja kringlitega ümbritsetud skulptuur. Kaamerad on korraks klõbisemise lõpetanud ja platsi valitseb meeldiv jutukõmin. Lossi ette on pargitud läikivaks vahatatud uhked autod, mille küljes lehvivad väikesed riigilipud. Kükitan sirbi ja vasaraga kaunistatud lipukestega auto kõrvale, hüüan rõõmsalt: „Teeme ikka slaavikükipilti ka, olen ju ikkagi Pärnust!” ja palun endast telefoniga mõned fotod teha.

Rahvusvahelises koostöös vändatav spioonipõnevik „O2” on Kadrioru kunstimuuseumi aeda kokku toonud ligi paarsada näitlejat. Osavate kostüümikunstnike ja grimeerijate abiga on kõik viidud 80 aasta tagusesse aega, et filmida linateose suurimat massistseeni.