RAAMATUBLOGI: Hüvasti, lohetätoveeringuga tüdruk
Millenniumi sari saab lõpu kuuenda raamatuga, milles üks üks tüdruk kahest peab surema.
Lohetätoveeringuga tüdruku Lisbeth Salanderi lugu saab otsa. „Tüdruk, kes peab surema” viib suure finaalini, mis, kui tõele au anda, on pisut hollywoodilik ja me ei saa teada, kas Salanderi looja Stieg Larsson sellega rahule jäi enne, kui ka ise teise ilma jõuame ja temalt küsime. Töö üle võtnud David Lagercrantzil oli oma nägemus, kuidas maailma vallutanud Millenniumi saagale punkt panna ning seda õigust ei saa temalt ära võtta.
Selge, et Lagercrantz ei ole Larsson ning ta ei üritagi olla, sest see on võimatu. Ta pigem toob mängu uusi tegelasi ja loob tumedamaid stseene, pimendades noir’d veelgi. Küll aga, ja seda õnneks, jätab ta peategelased – Salanderi ja ajakirjanik Mikael Blomkvisti – üsna sellisteks, nagu nad olid. Ning peab kinni kindlatest jutupunktidest, mis iseloomustavad Millenniumi sarja: Salanderil tuleb demonstreerida uskumatuid häkkerivõimeid ja kaitsta nõrgemaid, kasutades nii oskusi kui jõudu, Blomkvisti töö on paljastada Rootsi võimuringkondade saladusi ja kuritegusid, raamatus olgu ka vägivalda ja seksi ning üks peategelastest peab sattuma ohtu ja teine olema päästeingel.
Kui Blomkvist satub kummalise loo jälile – Stockholmi ühes pargis leitakse amputeeritud sõrmede ja varvastega kerjuse surnukeha, kes oli oma segastes juttudes korduvalt maininud Rootsi kaitseministri Johannes Forselli nime – võtab ta ühendust Salanderiga. Kes on paraku kadunud, müünud maha korterigi, ja pesitseb Moskvas, et teha sotid klaariks kaksikõe Camillaga. Või õigemini on Camilla see, kes on võtnud nõuks Lisbethi hävitada. Hävitada selle eest, et too sandistas ja hiljem tappis psühhopaadist ja lapsepilastajast vägivaldse isa. Üks neist on tüdruk, kes peab surema.
Mõistagi jooksevad mõlemad liinid, nii kerjuse surm kui Salanderi surmaheitlus, ühel hetkel kokku ning põhjustavad Rootsis suurejoonelise poliitskandaali. Kusjuures, nagu põhjamaistes krimkades viimasel ajal tavaks, saabub kõik halb just ida suunast, mis ei pruugi samas olla vale. Küll aga jääb mainimata ookeanitagune riik, mis on maailmas põhjustanud mullistusi ja ebakindlust, muutes sellega Blomkvisti mõneti depressiiivseks. Aga see selleks.
Kahjuks peidab Lagercrantz millegipärast Salanderi oma raamatutes liiga ära. Ta ilmub episoodiliselt ega näita eriti välja oma legendaarseid vaimseid võimeid, kuid tegutseb endiselt justkui langenud ingel paradiisis, kes ei teeni kedagi ega kuulu kellelegi, nagu teda on kirjeldatud.
Jah, Lagercrantzi Millenniumi lood ei ole ehk sama kõrgel tasemel kui kolm esimest, mis Larsson jõudis enne surma 2004. aastal kirja panna, ent ikkagi on need vägagi loetavad. Sarja tegelased – eeskätt Salander – on sedavõrd suurepäraselt loodud ja välja joonistatud, et neid rikkuda on raske. Sestap on kahju, kui kuuenda raamatuga saaga lõpeb. Aga vist lõpeb, sest intervjuus Õhtulehele ütles Lagercrantz, et „Tüdruk, kes peab surema” on tõesti finaal (vähemalt tema poolt, aga vaevalt Salander ja Blomkvist mõnele teisele kirjanikule edasi antakse), sest: „Sarja jätkamine tähendaks riskida energia kadumisega ja mugavuse tekkimisega.”
Seega hüvasti, lohetätoveeringuga tüdruk.
