RAAMATUBLOGI: Itaallane ja Valgevene prostituut võrdub Eesti
Mineviku Eesti on maaparandus ehk tõde ja õigus, tänapäeva Eesti aga see, kui Valgevene prostituudid teise ilma lähevad ja lumekuhjaga kattuvad.
Arno Saar ei ole eestlane. On itaallane Alessandro Perissinotto, kirjanik, tõlkija ja semiootik. Kes ühtäkki otsustas hakata põhjamiste krimkade autoriks, et laiendada mänguvälja ja senisest kirjutamisstiilist välja minna. Kuna tal on tööalased suhted Tartu ülikooliga ja personaalsed suhted Eestimaaga – ta käib siin puhkamas – siis miks mitte tuua krimiromaanide tegevus Maarjamaale.
Tuleb tunnistada, et Saar-Perissinotto on Eestiga kenasti kursis ja kohati hakkad kahtlema tema itaalialikkuses. Jaan Kross, Urmas Alender ja tema lahkumine siitilmast, Carmen Kass – kõik on autorile teada. Viinistu kunstimuuseum, Kalma saun, Kopli liinid, Pirita suusarajad... Kõik on autentne. Eestipäraste nimede leidmiseks, tundub, Saar-Perissinotto liigselt ei pinguta. Kui on vaja kaht külameest, siis saagu nendeks Kanter ja Tammert, küll teiste eesnimedega. Itaallaste jaoks on nad kaks suvalist sassi, mitte kettaheitekorüfeed.
„Lumi lume all” on komissar Marko Kurismaa teine juhtum. Esimene oli „Tallinna rong”, kus tuli välja selgitada, kes mõrvas Vene ärimehe. Nüüdki pole igavikuteed läinu mitte kohalik vaid külaline – Valgevene prostituut ehk siis meie niigi kahanevat rahvastikku Saar-Perissinotto ei kahanda.
Tuleb tõdeda, et näiteks Donna Leoni Itaalia on märgatavalt itaalialikum kui Saar-Perissinotto Eesti eestilik. Ju peitub põhjus selles, et Leon elab Veneetsias ja on muutunud hingelt itaallaseks või õigemini veneetsialaseks. Ent teisalt on huvitv lugeda, kuidas kõrvalised meid näevad ja kirjeldavad.
Saar-Perissinotto proovib loo kirjutada võimalikult põhjamaise, sestap toob ta mängu lume, mis on kord sõber, kord vaenlane nagu „Preili Smilla lumetajus”. Külla aga on Kurismaa mitte niiväga nordicnoirilik, sest ta pole lõpmatuseni depressioonis ja vine all rämpstoitu tarbiv ülekaaluline meesterahvas. Talle on külge poogitud narkolepsia, suhe kolleegiga ning arusaamatu soov sõita vana Žiguliga, mida üks õige politseinik tänapäeval ei teeks.
Saar-Perissinottoga on sama, mis korvpallurist leegionäriga – kui võõras tuleb meie mängumaale, siis peab olema kohalikest peajagu üle, aga ka siis leidub põhjus virinaks, et miks nii või naa. Tegelikult on itaallase krimilood täiesti loetavad, kuigi Indrek Harglale ja Katrin Pautsile jääb ta alla. Ehk nagu eelpool öeldud: kui võõramaalane suudaks kirjutada Eestimaast nii nagu Leon kirjutab Veneetsiast ning luua meie komissarist samasuguse rahvusliku persooni nagu Comissario Brunetti, siis tõuseks, võtaks mütsi peast ja aplodeeriks palavalt.
