MIS SAAB HOMME? | Krister Paris: solvamine on inimõigus, mis kehtib ka valitsejatele
„Sa kirjutad igasugust paska ja sa oled sitt ajakirjanik!” Kõrvallauast end üles ajanud mehemürakas raiub oma õlleklaasi tugeva raksatusega minu lauale ning jääb väljakutsuval ilmel mulle otsa vaatama. Peegelkihis läikivad silmad küsivad: „Mis sa nüüd ütled?”
Mida sa hing ikka öelda oskad. Eks lausu ju inglaste vanasõnagi, et konte murravad kepid ja kaikad, aga mitte sõnad. Kui sitt, siis sitt, hea, et seekord hullemini ei kõnetatud. Epiteedid võivad olla ka märksa krõbedamad. Küll ministrid annavad eeskuju, nende sõnavara ei hakka siin parem kordama.
Ükskõik kui vastikud halvasti öeldud sõnad ka ei tunduks, peab õigus kedagi solvata jääma siiski suuremaks kui tahtmine kellegi suud kinni toppida. Piltlikult – samal hetkel, kui keegi leiab, et Helmejugend tuleks seaduse abil vaikima sundida, annab ta ka kaabudele vaba voli nõuda samu meetmeid näiteks „Tujurikkuja” stiilis sketšide vastu. Ja kui nad on parasjagu võimul, võib minna nagu Venemaal, kus märtsis vastu võetud seadus võimaldab satiiriliste šõude tegijaid 15 päevaks vangi panna.
Solvumine UNESCO pärandiks
2014. aastal jõudis Eesti poliitikasse mõiste „solvumiskultuur”. Märgiliselt kulmineerus see rahandusminister Jürgen Ligi tagasiastumisega pärast seda, kui ta oli kasutanud kaasvalitseja Jevgeni Ossinovski kohta väljendit „sisserändaja poeg”. Sõna kasvas sõnast ning ajakirjanik Andrei Hvostov soovitas sama aasta sügisel kanda solvumiskultuuri koguni UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Arusaadavalt pole praegu, viis aastat hiljem, selliste ütlemiste peale solvumine kuigi aktuaalne. Panused on korralikult tõusnud. Macho’t mängivad matsid meie valitsuses muudavad krõbedad sõnad ning nende taga olevad veel hirmsamad kunagised pisisolvumised Mika Waltari „Sinuhet” meenutades „kärbse pirinaks me kõrvus”. Kui juba nädal aega pole kedagi hobusevargaks nimetatud, tekib mure, et kas kõik on valitsuses ikka terved.
Praegu midagi ette võtta ei näi niikuinii võimalik olevat – kui just solvamise tõttu pisaraid valanud Viktoria Ladõnskaja-Kubits kalestunud poliitikavendi ei nakata. Aga selge on see, et niisugune inimloomust proovile panev kooslus igavesti vastu ei pea. Järelikult tuleb valmistuda eluks pärast kollektiivsest psühhoosihoost toibumist.
Ideaalne kriis
Ilmselt peame alustama mitu ruutu tagantpoolt, enne onu Heinode sissetungi. Aga just seetõttu paistabki kriis olevat liiga hea, et lasta sel raisku minna. Kui vaimse jääaja sulaveed viimaks taanduvad, ei pea enam samadel kividel libastuma.
Üks hea õppetund on see, et solvangutel ei tohiks enam lasta end rööpast välja lüüa. Ennekõike tuleks hoiduda kiusatusest kasutada solvanguid kattevarjuna sõnavabaduse piiramiseks – ehkki see tundub ahvatlev, kui arvestada, millist osa valimiskampaanias mängis erinevate ühiskonnakihtide mõnitamine.
Eks iga solvaja teab ise kõige paremini, miks ta sellist kõnepruuki kasutab, kuid kindlasti on üks eesmärk kedagi endast välja viia. Võib-olla viia vestlus füüsiliseks. Tabava pilguheidu väga surmavasse solvumiskultuuri pakuvad näiteks Alexandre Dumas’ musketärid, kes ainult otsisid võimalust end reaalse või tunnetatava solvangu pärast rapiiriga läbi torgata lasta.
Ettekääne jõu legitiimseks kasutuseks tuleb sellisele solvajale otsekui kingitus. Füüsilise arveteõiendamise oht ongi arusaadavalt sõnavabaduse üks suurimaid ohustajaid.
Aga vaatame nüüd teist poolt. Mis siis, kui sind üritab vaigistada su enda loodud kriteeriumite alusel Iraani Gašt-e Eršādi (olemuselt moraalipolitsei) liberaalse lääne ekvivalent?
Mahakarjujad USA-s
Meie näeme siin Eestis vaid pinnavirvendust. Tõsine maavärin paistab raputavat sõnavabaduse lipulaeva USA-d, kus õigus olla solvunud on kujunemas üheks olulisimaks ideede vaba voolamist takistavaks piduriks. Nagu märkis mulle Arvamusfestivalil üks sealset õhkkonda nuusutanud professor, poleks sarnane üritus Ühendriikides ilmselt võimalik – kohe läheks tulistamiseks.
Ta naljatles vaid osaliselt. Küsitlusagentuuri Gallup andmetel usub tervelt 37% Ühendriikide tudengitest, et kui kõneleja vaated ei meeldi, võib teda maha karjuda. Kümnendik neist leiab, et „ebasobivale” sõnavõtule võib vastata ka vägivallaga. Ning tulemus? Üle 60% vastanutest ei arva enam, et võivad oma mõtteid vabalt väljendada.
Solvumine ise võtab kohati lausa absurdseid mõõtmeid. Siin üks groteskne näide ajakirjast the Economist: „Lucía Martínez Valdivia, geist, segarassist ning posttraumaatilise stressi all kannatav õppejõud sai süüdistuse mustadevastases hoiakus, sest ta kaebas agressiivsete tudengite peale, kes seisid tema kõrval ning karjusid maha ta loengu Vana-Kreeka lesbilisest poeesiast (röökuritele ei meeldinud, et tänapäeval peetakse poeet Sapphot valgeks)”.
Hingame nüüd sügavalt sisse. Ja uuesti välja. President Trump annab hirmsat eeskuju küll, aga kas siis see on vastuvõetav alternatiiv?
Veel hullemad alternatiivid
Läänelikust valgustusajast ilma jäänud või irdunud maailm näitab, kuhu võib solvumist esikohale tõstes jõuda. Pussy Rioti liikmeid karistati Venemaal Lunastaja Kristuse kirikus laulmise eest reaalse vangistusega paragrahvi alusel, mis käsitleb „usklike tunnete solvamist”.
2012. aastal taotles aga islami koostööorganisatsioon ÜRO-lt, et see keelustaks prohvet Muhamedi solvamise. Petitsiooni vallandas täiesti tundmatu tegelase Sam Bacile’i internetti üles laetud film „Moslemite süütus”, mis, jah, üsna labasel viisil prohvetit mõnitas. Katsed moslemite solvumist ära hoida läksid täiesti naeruväärseks. Näiteks pöördus USA vägede ülemjuhataja Martin Dempsey Florida pastori Terry Jonesi poole isikliku palvega, et too videot ei levitaks. Jones oli varem saanud tuntuks koraani avaliku põletamisega.
„Mõelge kasvõi korraks järele. Maailma läbi ajaloo kõige võimsama armee kõrgeim ametnik tunneb, et tal on vaja võtta ühendust mingi metsataguse Florida pastoriga ning anuda, et too ei levitaks 13-minutilist YouTube’i videot,” ahhetab oma raamatus „Vaba kõne” ajaloolane Timothy Garton Ash.
Euroopast ja ajakirja Charlie Hebdo juhtumist parem ei räägigi.
Kollitav vihakõneseadus
Eestist võiks tuua tunglana näiteks feminismihuvilisi ühendava sotsiaalmeediagrupi „Virginia Woolf sind ei karda“ otsuse visata enda ridadest välja literaat Juku-Kalle Raid. Endine punkar on kõike muud kui misogüün, aga grupi administraatorid pidasid tema peavoolust erinevat kõnepruuki ikkagi solvavaks.
Eks igaüks otsusta oma kitsas grupis ise, mis teeb. Murettekitavam on see, et kuskil elab oma elu algatus keelustada „vihakõne”.
Praegune interreegnum paneb selle algatuse perspektiivi. Mõtte väljakäijad tahtsid kindlasti head, kavatsedes tõkestada seda, et kellegi agressiivsed sõnumid teiste omi maha suruvad või veel hullem, kellegi ohtu seavad. Aga see on väga libe tee. Kas „kui on must, näita ust” on vihakõne? Mina arvan, et on küll. Teisalt jällegi, mõelge, mis sisu omandaks sama seadus, kui viha- ja solvumiskriteeriume paneks kuskilt varjust paika näiteks Varro Vooglaid!
Muidugi võivad selle seltskonna väljaütlemised teinekord ka päriselt pisarad silma tuua.
Olen näinud, kuidas verbaalne soparünnak inimesi halvab. Kuidas see sulgeb inimsese suu ja sunnib ta sisemisse eksiili – eriti kui verbaalsed rünnakud on suunatud pere pihta. Ja ikkagi oleks palju turvalisem hoiduda ka pärast marurahvuslaste madisepäeva kiusatustest nende ohjamiseks sõna piirata. Seadusi ei saa teha eeldusega, et neid hakkavad rakendama head inimesed.
Kutsume vabalt mõtteid avaldama
Eesti Päevalehes algab selle esseega arvamuslugude konkurss. Ma isiklikult paluksin solvangutest hoiduda, see ei aita arutelule kuidagi kaasa. Ega meiegi anna oma lehekülgedel sõna puhtale vihakõnele, kuid seisame selle eest, et hoida tsensori karvane käsi väljaöeldud mõtteavaldustest nii kaugel kui võimalik.
Ma oleksin küll väga solvunud, kui keegi käsiks mul suu pidada lihtsalt selle pärast, et ma tema õrna ego riivasin.
