RAAMATUBLOGI: Kas "Odüsseia" on raamat kalastusest? Rahulik, kuid põnev kulgemine raamatulettide vahel
Kas on mõnd tõbist lugemishullu, kes poleks mõelnud, et ülimalt vinge oleks pidada raamatukauplust? Aastaid tagasi sai varalahkunud Jüri Pinoga asja arutatud. Et avaks keldripoe, kahe peale saaks kaetud kõik teemad – siinkirjutajale krimkad, sport, ajalugu, ulme ja populaarteadus, temale sügavam kirjandus – istuks kiiktoolis, popsiks piipu, loeks raamatuid ja suhtleks ostjatega. Mõistagi olid need vaid unistused, kusjuures teinuks me plaani teoks, olnuks asi piibupopsimisest kaugel.
Meie eksimus peitus selles, et kumbki polnud lugenud George Orwelli tõsielulist raamatut „Bookshop Memories”, kus ta kirjutab: „Kas ma tahaksin olla ameti poolest raamatukaupmees? Kõiki arvesse võttes ja vaatamata tööandja osutatud lahkusele või paarile rõõmsale päevale, mis ma poes veetsin – ei.”
Ent on ka teistsuguseid inimesi. Shaun Bythell kirjeldab, et enne raamatupoe omanikuks saamist oli ta leebe ja sõbraliku loomuga. Pärast... „Praeguse seisundini on mind viinud juhmide küsimuste pidev valang, raamatuäri kaelamurdvad rahaasjad, lakkamatud vaidlused töötajatega ja lõputud, kurnavad, tingivad kliendid. Kas ma tahaksin teha midagi teisiti? Ei.”
Raamatukaupmehe päevik on tõesti päevik. Üks aasta veebruarist veebruarini kenasti kirjas – et mis toimus, kuidas toimus, miks toimus ja millised olid tagajärjed. Kohati hakkab juba lugedes pea valutama. Kui näiteks müüja, peps noor neidis, pistab vastsoetaud „Odüsseia” kalastusraamatute riiulile, kust vanakreeka kirjanduse huvilised seda kindlasti ei leia. Ent miks kalariiulile? Põhjendus on veenev: kuna Odüsseus ja Co seiklesid nädalate kaupa merel, siis mida nad sõid? Mõistagi endapüütud kala. Seega kalastus. Kusjuures raamatute suskamine sinna, kus pole nende õige koht, oli neidisele emapiimaga kaasa antud.
Ja siis need ostjad... Teinekord on rõõmu palju – kui tulevad ema-isa ja neli lugemishullu last, kel igal lubatakse soetada virn raamatuid. Ent siis pühivad üle poe kiuslikud külastajad, kes tingivad kaupa alla või kustutavad pliiatsiga kirjutet hinna, kirjuvad kümme korda väiksema asemele ja hakkavad veel nõudmisi esitama.
Lõppude lõpuks on raamatukaupmehe elu suur suhtlemine raamatuinimestega, kas siis ostjate või müüjatega – tuleb sõita ringi, uurida riiulitäite kaupa pakutavat, väärt kraam välja valida ja õiglane pakkumine teha seejuures ise mitte näljapajukile jäädes. Ja kõike seda päevast päeva, võideldes internetikauplustega, kes hinnad alla löövad.
Ehk siis raamatus on kirjeldatud raamatupoe argielu. Mis pisut kiiva kisub, on see, et palju räägitakse Briti kirjandusest, mida siinsed ei tunne, aga see pole kindlasti autori, vaid lugeja viga. Kena ja rahulik, kuid samas põnev kulgemine raamatulettide vahel annab justkui hingerahu ja samas ka lootuse, et lugemishuvi ei kao veel niipea.
