Üks tuttav rääkis, kuidas ta juba head mitu aastat laeb naise ja lapsed autosse ja läheb Eestimaad avastama. Sõidetakse mööda suvalist maanteed ja kui nähakse pruuni viita, mis juhatab kultuuri või loodusmälestise suunas, keeratakse sisse ja visatakse pilk peale. Mobiilist loetakse lisa ning nõnda saadakse targemaks. Teine seltskond käib sõitmas mööda pikka matkarada – 100+ kilomeetrit igal aastal, kusjuures jätkatakse sealt, kus mullu pooleli jäi.

Kodu võib tundma õppida nii ja naa. Seega, miks mitte võtta aluseks raamat „101 Eesti looduspaika” ning käia kõik need läbi? Aastate jooksul. Ideel on jumet. Igatahes leidub raamatus nii mõndagi, mida pole näinud, aga tahaks. Ja kui ei viitsi kohale minna, siis on hea neist imelistest paikadest lugedagi.

„Üldistuse pidulikke rõivaid maha visates liigun ma selles raamatus lihtsalt ühest paigast teise ja üritan rääkida, mis on mulle südamelähedane läbi mälestuste. Ja siis peatun veel paikades, kus olen tundnud kõige selgemalt kodumaa looduse rikkust. See ei ole käsiraamat ega matkajuht, aga ometigi ma loodan, et kirjutatu ergutab lugejat mõtlema nende kaunite looduspaikade peale, kus me kodumaa taeva all oleme tundnud ennast siia kuuluvana ja kuhu me tahaksime kunagi tagasi tulla, et mälestusi värskenda,” kirjeldab autor eessõnas ja ta on tõesti õnnelik inimene, sest on kõike seda näinud ja nautinud.

Alam-Pedja, Ehalkivi ehk Letipea Suurkivi, Endla järv, Hinni kanjon, Iisaku-tagused kriivad, Kaibaldi liivik, Kakerdaja raba, Kirikumäe järv ja Kisõjärv, Kurõsuu, Linnuraba, Lipstu nõmm, Loodi põrgu, Muuksi-Tsitre, Nõmmeveski ja Joaveski vahel, Panga ehk Mustjala pank, Peetri jõe paljandid, Peipsi põhjarannik, Piusa müürid ja jõgi, Poruni (Boruni) mets, Purekkari neem ja Pärispea, Pühatu allikas, Salevere, Soontaga Väikese Emajõe ääres, Tagamõisa poolsaar – looduslik botaanikaaed, Tamme-Lauri tamm, Tolkuse raba, Vanaõue luited, Õisu Põrguorg ja järv, Äntu Punamägi, Üügu pank... kui mõned paigad välja tuua. Teate nende olemasolust? Igatahes minge ja käige ära.