RAAMATUBLOGI: „Olen Harri Hole vastu varemgi karm olnud, aga mitte iial nii brutaalne kui nüüd.”
Kui Jo Nesbø „Nuga” pärast läbilugemist kinni lüüa, lendleb pähe kaks vastuolulist mõtet: esiteks on tunne, et see oli parim raamat Harri Hole sarjast ja teiseks – see oli halvim. Lugu on briljantne, suurepäraselt juhtustatud ning paljud arvustajad üle maailma peavad seda tõesti Nesbø parimaks tööks. Ent Hole fännina arvad, et „Nuga” poleks vaja olnud kirjutada. Paraku on kirjanik oma tegelaste suhtes jumal.
„Mõtlesin, mis oleks Hole elus kõige hullem, mis võiks juhtuda ja läksin seda teed. Jah, olen oma peategelase vastu varemgi karm olnud, aga mitte iial nii brutaalne kui nüüd ,” selgitas Nesbø raamatu sünnilugu. „Ei leia, et peaksin olema tegelastega tore ja lahke. See, mis juhtub, on loo keskpunkt, tragöödia, mille võinuks ära hoida, kuid oli liiga loogiline arvestades Hole elu. Seega pidin minema seda rada.”
Hole ilmub lugeja ette kolmandas peatükis ühes tema tavapärastes olekutes ehk räiges pohmellis. Ta on elu armastusest, Rakelist, lahku läinud – õigupoolest välja visatud – ega oska leida ainsatki põhjust, miks ta ei peaks end surnuks jooma.
Seks ajaks on Svein Finne, harras nugade austaja – seesama, kelle Hole kunagi pikaks ajaks trellide taha saatis ja kes nüüd taas vaba mees – vägistanud järjekordse naise, külvamaks seemet, nagu ta ise selgitab.
Ja siis toimub mõrv – pussitamine – mis Hole kuristikku paiskab. Ainus, mis teda veel elus hoiab, on soov kinni püüda mõrvar. Ent kes? Finne? Või on hoopis süüdlane tema ise, Harri Hole, sest tol mõrva ööl jõi ta end mäluauku ja ärkas järgmisel hommikul vereplekilisena?
Ühel hetkel astub mängu Afganistani sõjakoledustes karastunud tüüp, kel poleks loos mingit rolli. Või siiski? Ent mitte ainult see – Nesbø mängib lugejaga sama elegantselt nagu Holega, pannes ühe ja teise mingil hetkel raudkindlalt arvama, et lahendus on käes. Ent samas hakkad vaatama, et ligi 500-leheküljelise raamatu lõpuni on minna ja minna...
Hole jääb kõigele vaatamata Holeks, kuigi kõigi liberaalse ühiskonna reeglite järgi tuleks ta ammu mitte ainult vangi panna vaid ka rattale tõmmata. Ent Holet ei häiri reeglid niikaua, kui maailmas on vaja õiglus jalule seada ning selleks kõlbavad kõik vahendid. Ausus, puhas südametunnistus ja inimlikkus tuleb unustada, sest kõige tähtsam on planeet vabastada saastast.
Siiski on „Nuga” Nesbø parim töö, krimikirjanduse absoluutne tipp – las lugeja otsustab ise kes Olympose mäel olijatest on Zeus. Ega muud kui tuleb oodata, millised rahnud autor 13 raamatus Holele ette veretab.
