Tartu Üliõpilasteatri olevikku ja minevikku aitab Eesti Päevalehe jaoks lahti harutada Enor Niinemägi, TÜT-i liige 2005. aastast. Teatri rajaja ja lavastaja Kalev Kudu kõrval on Niinemägi TÜT-i põhiline tugisammas nii näitleja, lavastaja, tehniku kui ka eelkõige – kui uskuda praeguste üliõpilasteatri liikmete sõnu – teatri hingena.

Niinemäe teatrisse sattumise lugu on tema enda sõnul üsna proosaline. 2005. aastal õppis ta Tartu ülikoolis kõrvalerialana teatriteadusi ja sessi lõpus oli paar ainepunkti puudu. „Kuulsin kuskilt, et üliõpilasteatris osalemise eest on neid võimalik saada. Tulin kõigepealt stuudiosse, aga mulle öeldi, et see on pigem TÜT-i inimeste jaoks, ja kutsuti hoopis katsetele. Tulin, sain sisse ja pärast seda olengi siin olnud,” meenutab ta.

TÜT on üks väheseid harrastusteatreid, mille lavastustest võib aeg-ajalt lugeda arvustusi ka ajalehtedest. Enor Niinemäe jaoks tundub see igati loogiline: „Kalev Kudu ongi ju professionaalne lavastaja. Pealegi, tänapäeval on teatrid sageli projektiteatrid ja TÜT on seda oma professionaalsete lavastajatega põhimõtteliselt samuti.” Teatris on lavastanud teiste seas näiteks Sergei Turban Valgevenest ja Irakli Gogia Gruusiast. Aeg-ajalt osalevad lavastustes ka kutselised näitlejad. Põhjus on tegelikult lihtne: paljud Tallinna või Viljandi lavakooli lõpetanud näitlejad on alustanud just nimelt Tartu Üliõpilasteatris ja on hiljem kutse peale taas mängima tulnud.

Tartu Üliõpilasteatri vilistlasi

Tartu Üliõpilasteatri vilistlaste hulgast leiab näiteks praegu teatri- ja filmimaailmas kutselisena tegutsevad inimesi: Kertu Moppel, Liisa Pulk, Maarja Mitt, Vallo Toomla, Liisu Krass, Karl Laumets, Jürgen Gansen, Lauli Otsar, Mehis Pihla, Christopher Rajaveer, Marko Mäesaar, Indrek Apinis, Mari-Liis Lill, Sven Heiberg, Ago Soots, Katrin Kalma, Teatri Must Kast liikmed jt.

Ei saa alahinnata ka TÜT-i rolli nii mõnegi autori esimeste hulgas tutvustajana. „Kümme aastat tagasi tegi Mehis Heinsaar Kalev Kudule üsna palju draamatükke. Paljus keskendusid need Daniil Harmsi tekstidele ja ka TÜT ise oli sellal üsna Harmsi nägu,” meenutab Niinemägi. Sellest ajast pärinevad lavastused „Joogem äädikat, härrased”, „Geeniuse elu” ja „Jelizaveta Bam”. „Hiljem tuli juba Aleksandr Vvedenski, ühtlasi Harmsi sõber. Sündis lavastus „Ivanovite jõulupuu” ja hiljem juba minu enda lavastatud „Ümberringi võimalik on jumal” ja „Mingi hulk kõnelusi”,” räägib Niinemägi.

Teatrile on oma osa andnud ka Aare Pilv, kes on tõlkinud venekeelset dramaturgiat. Nii Vvedenski kui ka näiteks Pavel Prjažko tekste. Prjažko on eesti teatrisse toonud just Kudu ja Tartu Üliõpilasteater.

TÜT-i jaoks oluline autor on ka ka Sarah Kane, vaid 28-aastaselt suitsiidiga elu lõpetanud näitekirjanik, kelle tekstid peegeldavad ka tema vaimuseisundit. Kane’i üht tuntumat monoloogi olid varem Eestis kasutanud küll Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper (Draamateatri lavastuses „Julia”), ent Kane’i ühtaegu õrnad ja rõvedad tekstid tõi laiema publiku ette Kalev Kudu. 2005. aastal esietendus „Puhastatud” (siinkirjutaja mälestuses siiani väga tugeva vaatamiskogemusena kirjas) ja hiljem ka „4.48”. Hiljem on mõlemad näidendid Von Krahlis topeltlavastusena välja toonud Juhan Ulfsak (samuti siiani eredalt mällu sööbinud).

Tartu Üliõpilasteatri kaudu jõudis Eestisse 2012. aastal ka Frank Wedekindi „Kevade ärkamine” (hilisemates tõlgetes „Kevadine ärkamine”), mille peagi lavastas ka NUKU. „Seda mängitakse muidu üle maailma päris palju, ent eesti keeles polnud seda sel ajal olemaski, nii et tõlkisin ta sel hetkel ise saksa keelest,” räägib Niinemägi.

Oma ruumide küsimus on Tartu Üliõpilasteatrit kummitanud läbi aegade. Peamiselt on TÜT kasutanud mängimiseks Tartu üliõpilasmaja. Muide, see Tartus Kalevi 24 asuv koht ongi ajalooliselt ehitatud teatrihooneks. 19. sajandi lõpus rajati sinna vene seltskonnale mõeldud Uus Teater, kolmekorruseline kivimaja vaatesaali, teatrilava ja 14. ruumiga.

Ent üliõpilasmaja saali sisseseade oli aastaid nii nigel, et Kalev Kudu väga selles ruumis lavastama ei kippunud. „Korralikku valgust ei olnud, heli oli keeruline tekitada. Tehnikat kas ei liikunud või siis Kalev lihtsalt ei teadnud väga hästi tehnilise sisseseade olemust. Õigupoolest siiani väga ei tea,” muheleb Niinemägi. Praeguseks on ta ise saali vajaliku tehnilise sisseseade tekitanud. „Renti ei pea me maksma, sest oleme põhimõtteliselt Tartu üliõpilasmaja allüksus. Sellega on kadunud stress, et iga etendusega peab renditulu tagasi teenima, nagu näiteks Genialistide klubis mängides,” selgitab Niinemägi. Samas leiab ta, et ühele kohale pikalt jäämine tekitab harjumust ja laiskust. Aga mõtteid jagub. Praegu hangib üliõpilasteater bussi, millega oleks võimalik ringreise ette võtta.

Niinemägi ütleb, et teatris on kaks varianti: kas mängida laval või lavaga. Praegu eelistab ta teist. Peale lavastamise on ta üles ehitanud kompaktse tehnikapargi ja veabki vajadusel juhtmeid, paneb valgust, tegeleb heliga. „Loon endale lava, kus on hea mängida. Teatrikunstnikuks olemine laiemas mõttes tähendab teatud oskusi ja ma omandan neid siin läbi iseõppimise, praktika. See pakub mulle pinget ja sellepärast ma ilmselt siin nii kaua olnud olengi,” ütleb Niinemägi.

* Olles ka ise Tartu Üliõpilasteatri vilistlane, olgugi et rohkem sotsiaalseid hüvesid nautinud kui lavale pürginud, ei saa ma ülemäärasele objektiivsusele rõhuda, ent teatri ajalugu räägib vast siiski enda eest.

Oluline alternatiiv Vanemuisele

Vallo Toomla, režissöör

TÜT oli minu jaoks Tartu ülikoolis õppimise ajal teine kodu ja ilmselgelt mängis minu kujunemises olulist rolli. Pean teatrijuht Kalev Kudu üheks oma oluliseks õpetajaks. TÜT ja tütlased on mulle endiselt kallid ning püüan nende tegemistel ikka silma peal hoida.

Olin TÜT-is aastatel 2003–2007. Sel ajal oli Tartu Üliõpilasteater Tartu teatrimaastikul oluline alternatiiv Vanemuisele – seda oma entusiasmi ja eksperimentaalsema vaimu ning hoiakuga. Nüüdseks on Tartu teatripilt palju mitmekesisem, kuid loodan, et tudengite seas on TÜT endiselt populaarne ning tal on oma publik, kes regulaarselt teatri tegemisi jälgib ja toetab. Lühidalt, hetkel parim teater Eestis. (Naerab.)

Heas mõttes plahvatusohtlik

Kertu Moppel, lavastaja ja näitleja

Minu jaoks on TÜT olnud eelkõige koht, kus saab katsetada. Olgu siis stuudios [mängimise] või materjalidega, mis lähevad publiku ette. Üliõpilasteatril ei ole kohustusi kellegi muu kui iseenda ees ja see annab täieliku loomingulise vabaduse katsetada ja avastada. Aga kõige olulisemad on TÜT-i puhul ikkagi inimesed, kes on mind oma mõttemaailmaga elus väga palju mõjutanud. Koht, kus saavad kokku noored huvitavate ideedega inimesed, on alati heas mõttes plahvatusohtlik.