MIS SAAB HOMME? | Silver Päev: kui tahad rääkida inglise keeles, koli välismaale!
Kui vaadata kuidas meie armas emakeel elab, siis on see muret tekitav. Mõistagi on meie keel juba grammatiliselt väga raske välismaalastele, aga üllatavam on see, et me ise ei oska seda keelt rääkida. Eesti keele sõnavara on väga lai ja meil on väga paljudele välismaa sõnadele vastu panna oma sõnad. Siinkohal toon välja mõned näiteks arvuti, jalgpall, kaelkirjak jne.
Kuid hoolimata eesti keele laiast sõnavarast räägib seda keelt siiski maksimaalselt 1,5 miljonit inimest. Paraku tuleb mõista, et eesti keelt on hakatud viimasel ajal aina rohkem rüvetama võõraste sõnadega, mis on tekkinud omaette nähtuse kui estinglish.
Igapäevane koletis
Kuna ma töötan välismaises ettevõttes, siis ma kuulen tihti kuidas eestlased kasutavad enda väljendamiseks seda koletist. Selle asemel, et öelda eesti keelne lause, tuleb neil suust mingi veider kombinatsioon eesti ja inglise keelest. Tekib arusaam, et inimene ei oska keelt rääkida või püüab olla keegi teine, kes ta ei ole.
Asi on ju palju lihtsam, kui ta tegelikult paistab. Kui sa tahad rääkida inglise keeles, koli välismaale, kus antud keel on emakeeleks. Seal saad seda rääkida nii palju kui tahad. Kui ikka elada Eestis, võiks ju rääkida seda keelt, mis on siinsele elanikkonnale tuttavam. Paraku situatsioon ei ole parem ka meie kaubanduses ja mõistagi ka internetis.
Kas tõesti on ükskõik?
Alustuseks kaubandusest, kole on käia ringi mööda ostukeskuseid ja näha ainult võõrapäraseid sõnu ja nimesid. Kas tõesti on siinsetel ettevõtjatel ja firma omanikel ükskõik mis nimega on nende töökoht, peaasi et oleks midagi olemas. Firmasid ei hakka ma nimetama, eks igaüks teab ise ja oskab endale ise nimetada.
Meedias on situatsioon paraku hullem. Üks asi on lugeda artikleid, kus on väga palju kirjavigu, et arusaam lausest muutub, teine on lugeda pealkirju, mis lähevad vastuollu eesti keele keeleseadusega. Üldsegi jääb arusaam, et aina vähem hoolitakse keeleseadusest või püütakse painutada seda niimoodi, et ei peaks pead vaevama. Stand-up komöödiat saab ju eesti keelde ilusti üle tuua kui mono-komöödia etendus. Sama on sõnaga šoppama, eesti keeles on ju ilus sõna olemas nagu ostlema.
Rahvas on määratud hukule
Eks see ole loogiline, et keele rääkimine oleneb ikka inimestest, kes seda räägivad, aga kui riik annab aina järgi, ei nõua oma kodanikelt korrektset keele kasutamist, siis on paraku see rahvas määratud hukule. Mulle meeldis see mõte, mida meie praegu kultuuriminister ütles, et kui sind ei teenindata eesti keeles, siis on sinul õigus pöörduda keeleinspektsiooni poole. Ainult niimoodi me saame sundida inimesi rääkima meie keelt.
Siin ei saa olla vabandusi. Ei tule pähegi, et sa lähed näiteks Rootsi või ükskõik kuhu teise riiki elama ja ei õpi rootsi keelt või antud riigi keelt selgeks. Miks siis peame meie andma järele neile, kes ei saa keelt ära õpitud või ei taha rääkida eesti keelt?
Tore on näha, et meie elanikkond on jõudmas aina rohkem arusaamisele, et ilma eesti keeleta sa ei saa siin hakkama. Paraku on siiski ikka neid auke, kus tuleks aina rohkem sundida keeleseadust peale. Töölepinguseadus peaks siinkohal käima käsikäes keeleseadusega. Kui inimene, kes tuleb teisest riigist Eestisse elama ja sõlmib töölepingu täistööajaga, siis peab ta olema ka kohustatud õppima keele ära. Siinkohal saab riik survestada ettevõtteid jälgima seda reeglit ja kui eksivad, siis saab määrata karistusi alustades rahalisest määrast kuni ettevõtte sulgemiseni.
Välismaa meedia eeskuju
Mõistagi võib näha keele väänamist meie noorte ja laste hulgas, kes puutuvad aina rohkem kokku välismaa meediaga. Loomulikult on mugav rääkida nii, nagu räägivad kõik teised, ehk väänata ja muuta sõnu niimoodi, et lõpuks keegi ei saa aru. Paraku niimoodi me kaugele ei jõua.
Tore on näha, et Eestis korraldatakse ikka võistlusi, leidmaks uusi sõnu välismaa sõnadele. Viimane, mis mulle väga meeldis oli suunamudija. Paraku, kui vaadata meie tänapäeva suunamudijaid, siis tekib hirm. Esiteks meie kuulsamad suunamudijad on tavalised noorukid, kellel on tähelepanuvajadus ja toovad oma privaatse elu ekraanile. Tore, et kajastatakse oma elu, aga võiks rääkida siis ka eesti keeles, mitte estinglishis.
Pehmod suunamudijad
See on puhtalt minu enda seisukoht, aga kas peab tooma iga mure, mis sul on, avalikkuse ette? Jah, saad omale vaatajaid juurde aga samas sa jätad endast sellise pehmo ja saamatu mulje. Nii palju, kui on vaatajaid, on ka erinevaid arusaamasid ja kui saadakse koleda sõimu ohvriks, on terve meedia kirjutamas, kuidas neile tehakse liiga ja nad on ohvrid.
Jah, teise sõimamine ja roppustega üle valamine on tõesti vale ja seda tuleb karistada, aga konstruktiivset kriitikat tuleb ikka välja kannatada, sest keegi ei sundinud ju tooma seda teemat avalikkuse ette. Siiski on tore näha, et kõik anonüümsed interneti kommenteerijad, kes kasutavad ikka väga solvavaid ja halbu sõnu iseloomustamaks teisi, saavad kõrgete summade vääriliselt karistada.
Solvumine poliitkultuuri asemel
Siiski on tekkinud trend, et aina rohkem on tulemas neid hellikuid ja pehmosid juurde, kes solvuvad kergesti, kelle elu on kui avatud raamat ja on arusaamisega, et ei taha lihttööd teha või kui teevad, siis suure palga eest.
Ma ise olen teinud igasugust tööd, alustades kauba paigutajast toidupoest kuni kullerini välja ja ühte olen ma õppinud. Kui sa tahad saada suurt palka, peab sul olema vastav haridus ja mis kõige tähtsam, sul peab olema tahtmine teha tööd. Ilma nende kaheta ei jõua sa kaugele. Paraku vaadates meie suunamudijaid, siis enamus nendel puudub kõrgkooli või keskkooli haridus. Milline suunamudija saab selline inimene olla, kellel puudub haridus?
Siinkohal tuleb märkida suunamudijaks need, kes on suutnud endale juba nime teha. Neilt tuleb õppida, kes on ikka elus juba midagi saavutanud. Mida on ühel noorel anda maailmale, kes räägib ainult oma sotsiaalmeediast?
Tõeline elu on mujal
Räägitakse, et internetimaailm koos Twitteri, Instagrami, Facebooki jne on tulevik ja lihtsad tööd on minevik. Ma siinkohal vaidlen vastu. Sa võid olla hullult populaarne Instagramis ja teenida miljoneid, aga kui sul pole inimesi, kes seda vara kaitseksid või sind teenindaksid, siis paraku ei saaks sa ju oma miljonitega midagi teha. Kogu see Instagram, Facebook jne ongi tekitanud meile generatsiooni, kes arvab, et elus saab lihtsalt läbi ilma, et peaks tegema rasket tööd.
Teisisõnu - sotsiaalmeedia on tootnud meile generatsiooni pehmosid või eesti keeles siis lumehelbekesi, kellel puudub arusaam töö tegemisest ja privaatsusest. Raske on kujutada ette maailma 30-40 aasta pärast, kui need lumehelbekesed on juba keskikka jõudnud. Ainult nõutakse, et minul olgu 1500 eurot neto palk ja tööaeg olgu 4 päeva nädalas ja 6 tundi päevas. Reaalsus ei käi sellega paraku kaasas ja seepärast ongi meie noortel depressioonid ja muud haigused, sest ei suudeta või ei taheta näha vaeva ja iga raskuse peale antakse kohe alla.
Lootus sureb viimasena
Siiski saab näha, et uues generatsioonis on ka neid, kes tahavad muuta maailma paremaks. See on juba ammune ütlus, et noorte peal on tulevik. Tore on näha, et uus generatsioon on hakanud vanadele vastu. Ei lasta vanadel viisidel jätkata ja tahetakse muutusi.
Esimene valdkond, kus noored tahavad näha muutusi on fosiilkütuste kasutamise osas, eesmärgiga ikka säästa meie loodust. Aina rohkem proteste ja streike tuleb teha, et maailma juhid saaksid aru, et me ei saa niimoodi edasi minna. Vähemalt on olemas arusaam, et ilma looduseta ei saa me eksisteerida. Paraku on see muutumas ja koos sellega, peame ka meie muutuma.
Tore on peita pea liiva alla, eirata probleeme ja jätkata vanat viisi. Just sellise mõtlemise tõttu olemegi jõudnud sellisesse seisu, et Artika jää on kadumas ja orkaanid on muutumas tugevamaks ja loomaliigid on kadumas. Selle vältimiseks on meil vaja juba drastilisi muudatusi, et ka meie lapselapselapsed saaksid elada värske õhu käes, juua puhast vett ja nautida lumerohkeid talvesid ja mõõduka soojusega suve.
See kahtlane elektriauto
Paraku aina enam tekitatakse inimestele arusaama, et elektri tootmine ja selle tarbimine on loodusele kasulik. Näitena saab tuua elektriauto kasutamine. Paraku elektriautode kasutamine ei ole tuleviku parandamine, sest elektrit toodetakse ikkagi fosiilkütustest. Jah, on olemas alternatiivsed nagu päikeseenergia, tuuleenergia või hüdroelektrijaamad. Paraku need ei ole nii efektiivsed kui fosiilkütuste kasutamine.
Kuid, miks peab vaatama mujale kui meil on tehnoloogia olemas, mis saaks asendada diisli- või bensiinikütuse? Ma räägin siinkohal vesinikust. Isegi praegu on olemas vesinikautod. Kui ma ei eksi, siis Honda oli esimene, kes tegi vesiniku põhjal töötava auto. Isegi maailmakuulus autosaade Top Gear tegi sellest uudise. USAs, California osariigis on olemas vesiniktanklad. Siinkohal saab meedia anda oma panuse, et sellised autod saaksid aina populaarsemaks.
Maakera hukkub
Paraku nii kaua, kuni naftat eksportivad riigid maksavad selliseid uudised kinni, on meie ökosüsteem hukule määratud. Me ei tea, mis võib Maaga juhtuda, kui ükskord nafta otsa saab. Võivad tulla looduslikud katastroofid, maapinna kokku varisemine või midagi hullemat.
Tuleb loota paremale tulevikule ja seepärast muutused on elu paratamatu osa. Aina rohkem tundub, et Eestit on ees ootamas muutused, mis on vältimatud. Meil tuleb teha otsused, mis tagaksid, et meil oleks olemas keel, millest me saaksime ka aru. Keele hoidmine ja uuendamine on raske töö ja seniks kuni meil on olemas töökaid inimesi, kes tahavad olla muutuste eesrindes ja mitte lumehelbed, on meie riik hästi säilinud.
