RAAMATUBLOGI: Nõukogude Liidus polnud inimesed loetud, neid võis Tšornobõlile ohverdada
26. aprillil 1986 sai selgeks, et Nõukogude Liit on jäänud ikka vanaks, halvaks Nõukogude Liiduks. Midagi pole muutunud vaatamata sellele, et alkoholi lettidelt korjanud mineraalsekretär Miša Gorbatšov kuulutas uutmist ja avalikustamist ja õnne ja mida veel.
Vaid Põhja-Eesti, kus vaadati Soome televisiooni, sai punariigis ainsana peale asjaomaste teada tuumajaama reaktori lõhkemisest tingitud katastroofist, sest mürgipilv oli Tšornobolist liikunud Rootsi kohale ning kuningriigi dosimeetrid hakkasid järeleandmatult ja valjult piiksuma. Ukrainas ja Valgevenes, kust saast üle hõljus, ei teadnud keegi miskit. Puhunuks tuul kiirguse Venemaa sisemaale, saanuks maailm katastroofist märksa hiljem aimu ja häving olnuks hullem.
- - -
„Raadio kordas enam-vähem sama teadaannet neli korda, kuid enamik inimesi ei mõistnud veel ikka olukorra tõsidust. „Kujutage endale vaid ette,” meenutas linnaametnik Anelja Perkovska. „Evakueerimiseni oli jäänud vaid poolteist tundi. Meie lastekohvikud suurtes ostukeskustes olid täis vanemaid ja lapsi, kes vihtusid jäätist süüa.” 36 tundi pärast plahvatust polnud inimestele selle kohta usutavat informatsiooni antud ja nad olid praktiliselt omapäei jäetud.”
- - -
Nagu Nõukogude Liidus ikka, polnud inimesed loetud, või õigemini oli neid piisavalt palju, seega ohverdada tuhandeid katastroofi tagajärgede likvideerimiseks polnud mingi probleem. Siinkirjutajal vedas – sõjakomissariaati küll kutsuti, ent Tšornobõli ei saadetud, anti pihku peotäis kutseid kordusõppustele ja kästi need personaalselt igale kätte toimetada. Esimeses nurgataguses sai kutsepakk põlema pandud, aga kas see kedagi päästis...
Sergi Plohhi, kes viibis reaktoriplahvatuse ajal Ukrainas ja elas läbi järgnevad sündmused, jutustab arhiividokumentidele ja intervjuudele toetudes loo Euroopa raskeimast tuumakatastroofist, mis jättis oma jälje sadade tuhandete inimeste, teiste hulgas ka eestlaste ellu. Põnevikuna kirjutatud raamat viib meid kevadiselt muretusse Ukrainasse, reaktori juhtimisruumi, hüljatud küladesse ning võimulolijate kabinettidesse. Aga ennekõike on see tuletõrjujate, teadlaste, inseneride, tööliste, militsionääride ja sõjaväelaste lugu, kes pidid oma tervise hinnaga toime tulema pealtnäha võimatuga: hoidma ära tuumapõrgu, mille kõige hullemad tagajärjed oleksid hävitanud elu kaugemalgi kui Euroopas. Raamat võitis 2018. aastal Ühendkuningriigi mainekaima aimeraamatute auhinna, Baillie Giffordi preemia.
Eelpoololev lõik on raamatu sisukokkuvõte. See pole üliemotsionaalne teos, nagu maailmas laineid lööv Leedus filmitud teleseriaal „Tšornobõl” vaid pigem dokumentaaljutustus, milles kõik nimed ja numbrid vastavad tegelikkusele. Ehk siis kroonika, mis on edastatud läbi sündmuste, dokumentide ja inimeste meenutuste.
- - -
„Respiraatoreid ei olnud vajalikes kogustes saadaval ja dosimeetreid oli puudu, olemasolevates polnud akusid ja neid ei saanud seetõttu kasutada. Kaaliumjodiidi ravimikuulikesi oli raske hankida ja neid toimetati kohale liiga hilja, kui elanike kilpnäärmed olid atmosfäärist kiirguvast radioaktiivsest joodist juba küllastunud. Hoiatussilte kõrgete kiirgusväljade kohta polnud üles seatud ja tähtsate ametiisikute bürood asusid enim saastatud linnaosades villast vaibad büroodes ja koridorides muutusid radioaktiivsete osakeste hoidlateks ning absorbeerisid kiirgust. Miilitsa peamajas võttis selle mõistmine aga neli päeva enne kui vaibad lõpuks ära koristati.”
- - -
Võib öelda, et Tšornobõli katastroof näitas ehedalt ja täpselt, mida Nõukogude Liit endast tegelikult kujutab.
