RAAMATUBLOGI: Köögis on Indiat
Siinkirjutaja kokkupuuted India köögiga on, kui veidi liialdada, siis põgusad. Miskipärast on ette jäänud pigem Hiina ja Korea restoranid, kusjuures need panid kümmekond aastat tagasi aluse ka kokandushuvile. Nimelt on Eestis keeruline leida „hiinakatest” tõeliselt tulist toitu. Isegi kolme piprakaunaga märgistatud road on sedavõrd leebed, et neid pakutakse Hiinas ilmselt lasteaia esimesele rühmale. Jah, värki võib tšillipastat lisades särtsakamaks muuta, aga see pole siiski see. Nii tuli panna kodus wokpann tulele ja valmistada meelepäraselt krehvtist Sichuani kana-siga-veist, koreapärast karpkala, kimchit niisama haukamiseks (ja selle pära on suurepärane supipõhi) ja muud säärast. Kukub hää välja. Järeltulijadki kiidavad, et nagu päris hiinakas.
India köögist oli kodusesse rotatsiooni sattunud seni vaid tšilline lõhe (lõhetükkidele lisaks sibul, küüslauk, ingver, vürtsköömned, sinepiseemned, tšilli, tomat) ja suvikõrvits (ingridiendid samad, mis lõhe puhul, lisaks paprikapulber, kurkum, suhkur ja veiniäädikas).
Ja nüüd siis terve raamatutäis India kööki. Kirjastajal oli raamatu väljaandmise puhul kaks hirmu. Esiteks ei taha tõlgitud kokaraamatud millegipärast väga kaubaks minna. Parimaks (või halvimaks) näiteks on rootslanna Katja Palmdahli tormilist aplausi väärt „Maitsvad kukeseened”, mida saab raamatukauplustest kätte 75% allahindlusega ehk alla nelja euro. Taevane arm, hüüaks Andrus Ansip, ligi 40 ägedat retsepti, mis kõik on tehtavad ja nauditavad, aga ju eelistab eestlane tavapärast kukeseenekastet.
Teine hirm India kokaraamatu puhul on see, kas Eestis on võimalik saada kõiki vajalikke tooraineid. Vastus: enamasti on, kui kiikad Piprapoodi ja Umamisse ning kui ei ole, saab aineid asendada.
Kui tühja kõhuga „Minu India kööki” lehitsema hakata, siis lööb terava toidu austajal pööningu hetkega sassi – tahaks seda ja seda ja seda... Süljenäärmed hakkavad tööle nagu Pavlovi koeral.
Algajal võib tekkida retsepte nähes pelg – nõnda palju koostisosi, esmalt marinaadi, siis roa jaoks... Tegelikult ei ole mure sugugi nii suur, no kui palju võtab aega lusikatäie-paari võtmine maitseainepurgist.
Esimene roog, mida sai proovitud, oli Goa vindaloo sealihast. Marinaadi jaoks oli vaja: tšillit, vürtsköömneid, kaneeli, nelki, koriandriseemneid, musta pipart kurkumit, küüslauku, linnaseäädikas (võib asendada õuna- või valge veini äädikaga) ja õli. Karrikastmesse läheb: õli, sinepiseemned vürtsköömned, ingver, tšilli, küüslauk, sibul, jahvatatud koriander, paprikapulber, kurkum, tšillihelbed, tomatipasta, tomat, suhkur, linnaseäädikas.
Alustuseks tuleb valada klaasitäis veini endale ja abisaasast abilisele, et töö nauditavalt kulgeks ja siis tunnike ja pisut peale valmistamist – kusjuures poole sellest ajast haudub roog iseseisvalt – ning tulemus on võrratu. Kusjuures riis, mis kõrvale käib, on abikaasa spetsialiteet ja üheski restoranis, ei siin ega piiri taga, nõnda head ei saa – see on kontrollitud fakt.
Õige pea lähevad tegemiseks: gosht aloo saag masala, machhiwadi ni machi, aeglaselt küpsetatud lambakints, gosht dum biriyani, kanabidiyani ja veel üht teist.
India köögi suur pluss on see, et kasutatakse palju lambaliha, mis on viimasel ajal vägagi suupäraseks muutunud. Aga on ka miinus: kui road on hääd – ja seda nad on – ning koduköögi rotatsiooni lülituvad, siis jääb peagi aastasse vähem päevi, kui väärt toitu.
