MIS SAAB HOMME? | Mari-Mall Feldschmidt: vastumeelsus rutiini ja kannatuse vastu ei tee sust veel lumehelbekest või lödipüksi
Õpetajana ja ka lihtsalt vanema põlvkonna esindajana on oluline ära tunda, kus saame julgustada noori oma potentsiaali avama, kus peame tõdema, et noored on meist juba sammu ees. Sel juhul on mõistlik vaadata, et ei jääks oma hoiakute ja äraelanud tõdedega uuele ajale jalgu, ning leida julgust õppida noortelt, kuidas olla eetilisem ja vastutustundlikum.
Jah, ma olen veendunud, et tänapäeva noored on eetilisemad ja vastutustundlikumad kui minuealised, vastupidiselt üldlevinud arusaamale, et noored on ärahellitatud, ülitundlikud ja enesekesksed.
Soome TV kullasära
Toon välja mõned punktid, kus vanadel on noortelt nii mõndagi õppida. Olen kasvanud ajal, kus Soome TVst nähtud kaubanduslik kullasära ja pakendatud kaup olid kui märk kättesaamatust ilusast elust. Taaskasutus polnud teema, prügi pidi lihtsalt silma alt ära olema. Mida rohkem pakendamist, seda puhtam ja steriilsem elu!
Tänaseks on teadmine, et iga plastik on probleem, mis risustab loodust, olemas, kuid hoiakud ja harjumused on visad muutuma. On nii mugav osta 100 grammi haaval pakendatud toitu, suruda pakend koos teise prahiga prügikasti ja unustada see. Info väljasurevatest linnu- ja kalaliikidest on muidugi valus, kuid mina olen ju väike kala, minu tegevus on vaid tilk ookeanis! Aina rohkem näen aga noori, kes käivad poes riidekottidega, väldivad ülearuseid pakendeid, kellele prügisortimine on normaalne elutegevus.
Tikker vaarika asemel
Kui minu nooruses oli kaugelt toodud apelsin või värviline lutsukomm unistuselaadne toode, kuid vanaema tikripõõsa saaki ei osanud kahjuks alati hinnata, siis nüüd õnneks on vastupidi - kohalik, puhas ja tervislik söök on see, mida noored väärtustavad. Ka lihasöömist on harjutud piirama, sest see on keskkonnakahjulik. „Söön, sest mulle lihtsalt maitseb" enam ei päde.
Jah, meil on koolikiusamist, väiklast ennast teisest paremaks pidamist, teise väljanägemise, hoiakute, eluviisi väljanaermist, kuid mulle tundub, et aasta-aastalt vähem. Minu tuttavad noored ei tekita probleeme, kui kaaslane on teisest rassist, rahvusest, teistsugune välimuselt või eelistustelt. Olulisem kui väline erinevus on inimese sisemised parameetrid - otsitakse pigem ühendavat kui eristuvat. Ollakse avatud, uudishimulikud teistsuguse suhtes. Ei sallita ainult sallimatust - vihast kitsarinnalist pröökavat oma õiguse ja autoriteedi pealesurumist. Sellist sallivust ei näe ma mitte alati vanema põlvkonna juures.
Rutiin pole väärtus omaette
Noortest rääkides tuuakse sageli esile nende püsimatust, soovimatust teha rutiinseid ja vähetasuvaid asju. Pikaajaline pühendumine nii töös kui ka suhetes pole väärtus omaette, sest elu on lühike, kõik on muutuv. Miks teha aastaid üht ja sama, kui pole enam uudseid õppetunde, kui ehk sind ei väärtustata ka piisavalt? Kui ehk ka endal kipub tähenduslikkus - miks ma seda teen - tuhmuma? On võimalik otsida ja leida see, mis tegelikult ka huvitab, mitte jääda kinni esimese valiku juurde. Kannatamine ja kannatlikkus pole tänased väärtused; teadlikkus, et igaüks loob ise oma elu, on valdav. Kas on õige nimetada „lödipüksiks" või „lumehelbekeseks" inimest, kes ei saa aru kannatuse või mõttetu rutiini mõttest?
Olen kasvanud ajal, kus kirjanditeemaks oli „Elukutse valin kogu eluks", juhtivaks vanasõnaks „Kes kannatab, see kaua elab". Tänaseks olen õppinud, et kannatus ei too pikaealisust, vaid läbipõlemise. Ei ole tervislik ega ka hooliv jääda töö või inimese juurde ainult seepärast, et kunagi nii otsustati. Rõõmutus ja virisemine on hinnalise kingi nimega elu raiskamine.
Kui loen õpetajana 12. klassi kirjandeid, olen rõõmus ja uhke, et enamik mu õpilastest tahab elada hoolivalt, aidata nõrgemaid, panustada keskkonda. „Maailma parandamine" ei ole midagi naeruväärset, tegutsemine ilma kire ja kutsumuseta ainult raha pärast ei ole variant. Ei taheta lihtsalt „käia tööl", vaid teha midagi, millel on ka väärtus eetilises plaanis. Vanemas põlvkonnas näen rohkem suhtumist, et venitaks pensionini ära, tehes tööd, mis ei meeldi ega too ka kasu, kuid „midagi peab ju tegema, millest ära elada".
Nõrgem sisemine struktuur
Tõsi, noored ei ole nii vastupidavad kui vanad, neil on palju depressiooni, ärevust, mitmesuguseid vaimseid häireid. Lõigutakse iseennast, et summutada sisemist karjuvat valu. Aga ka siin saame iseendale otsa vaadata - kas pole see meie loodud maailm, kus on palju silmakirjalikkust, ebaausust, mugavust?
Psühholoogiast on teada, et vaimseid häireid soodustab lapsepõlves kogetud dissonants, kus laps on näinud, kui kehakeel ja sõnad ei ole vastavuses - näiteks vanemad ütlevad, et kõik on hästi, aga õhk säriseb vihasest pingest. Või räägitakse lapsele sõbralikkusest ja sallivusest, aga arvustatakse naabrit, kelle sotsiaalne staatus, käitumine või välimus on teistsugune. Või tahetakse lapselt ausust, kuid näo ees räägitakse üht, seljataga aga teist. Kuidas olla nn hea rõõmus laps, kui ümberringi on nii palju valu ja valet? Kas võtta kaitsekiht ja kohaneda mugava pealiskaudsusega? Või „tõsta mässu hädamere vastu", nagu küsib Shakespeare, nagu teeb Greta Thunberg? Kas meil on õigus olla üleolev ja naeruvääristav noorte vastu, kes kooli asemel valivad miitingu?
Kirjandusõpetajana olen puutunud kokku lapsevanematega, kes on hädas, et lapsed ei loe. Kui küsin, kui palju lapsevanemad ise kodus loevad, tuleb sageli välja, et mitte üldse. Kuid nagu teame, sõnad ei kasvata, kasvatab eeskuju. Kui tahame tegelikult ka kasvatada oma lapsi vastutustundlikeks, hoolivateks ja eetilisteks, peame olema mitte sõnades, vaid tegudes eeskujuks. Olema eeskujuks oma vettpidavates väärtustes ja õppima noortelt, kuidas muuta hoiakuid, mis on iganenud ja vajavad muutmist.
