MIS SAAB HOMME? | Raul Kalev: mehelikkus ei tähenda vaid õigeaegselt tasutud alimente
Teadlased on märganud, et koos soorollide muutumisega on mehed ennast ühtäkki kaotanud. Et meil pole võimalik meheks olemist õppida ei kodus, koolis ega tänaval, ei oska me ka hoida suhteid. Luhtunud abielud kõnelevad ennekõige ebaõnnestunud meessuhtepartneritest. Teen ettepaneku selle needuse katkestamiseks, kärpides koolides emakeele ja matemaatikatunde, ning asendada need esimesel võimalusel umbes kolmandiku ulatuses paarisuhte tundidega.
Mida tähendab olla mees?
Ed Louis Cole, minu teismelisepõlve lemmikjutlustaja, on muuhulgas öelnud kuldsed laused, mida võiks unepealt teada iga mees. Et isaseks saadakse meist mittesõltuva sünnivaliku läbi, meesteks kasvatakse aga läbi isiklike valikute. Ning, et kuni mehed ei võta vastutust ega astu oma rolli, ei saa ka naised kunagi nagu kord ja kohus astuda oma rolli. Kas pole ilusad mõtted! Kuid mida need tähendavad meie jaoks?
Meenub ühe mu kooliõe lugu: pärast nelja-aastast kooselu, mille käigus meremehena töötanud härra Anton kinkis oma kenale abikaasale ka paar sõrmust ja kasukat, lõppes naisepoolse lahutussoovist teadaandmise korral sellega, et nii Anton kui kui tolle isa märatsesid tunde Lasnamäe kortermaja viienda korruse ukse taha, et saada tagasi absoluutselt kõik aastate vältel naisele tehtud kingitused! See oli nende arusaam mehe rollist paarisuhtes.
Michael Kimmel, juhtivaid mehelikkuse uurijaid maaimas, kes on ühtlasi Ameerika esimese mehelikkuse magistriõppe programmi (Masculinities Studies) loojaid, armastab oma uusi tudengeid tavaliselt segadusse ajada palvega nimetada kõigepealt „hea mehe" omadused (need, mida me hauäärel seistes tavaliselt mäletame) ning seejärel „tõelise mehe" omadused. Mõelge korraks, millised punktid teie neisse nimekirjadesse märgikskite?
Pole raske aimata, et enamus juhtudel näevad nimekirjad välja üsna erinevad. Ühiskonnana ei saa me segaduses mehi süüdistada, sest muutudes ise, oleme me meestele sobivate rollide kohandamise ja oma uute soovide kommunikeerimisega ilmselgelt hiljaks jäänud.
Alistamas lapselikku nartsissismi
Umbes 10 aasta eest sattusin kinnipidamisasutuses ühte kambrisse endavanuse mehega, endise miilitsa ja hilisema politseinikuga. Selgus, et ta oli kinni nabitud alimentide mittemaksmise eest ja käed raudus kodutalust arestimajja veetud. Juba teistkordselt. Teda ootas minimaalselt pooleaastane reaalne vanglakaristus. Aga ta oli uhke mees. Kirus hommikust õhtuni teda väidetavalt paljaksvarastanud eksi ja tõotas mulle pühalikult: „Ma lähen kinni kasvõi kümneks aastaks, aga sellele litsile ma sentigi ei maksa!". Ma sain aru tema valust ja pettumusest, mind isegi vaimustas tema näiline macholikkus. Samas tabas mind mingi arusaamatu äng, et see miilitsakoolistki läbi käinud kambrikaaslane polnud kolmekümne viiendaks eluaastaks veel mõistnud meheks olemise suuremeelset sisu - ta oli otsustanud oma sassikeeranud suhte valu kättemaksuks omaenda tütre peale valada.
Suur osa noormehi, keda meie tütred koolis, klubis või tutvumisäpis kohtavad ning neilt mehetegusid ootavad, on selleks ülesandepüsitutuseks kõlbmatud. Nad on kasvanud kas isata või väärastunud mehe rolli tajuga. Viimaste hulka kuuluvad kindlasti ka nn toksilise mehelikkuse esindajad, kelle arvates lahendatakse kõik küsimused vajadusel brutaalse jõuga. Ning ka need sussisahistajad, kelle arvates tuleb mehel ilma võitluseta leppida kõigega, mida elu pakub.
Suure tõenäosusega kannavad need noormehed, meie homse Eesti lootus, märkamatus seljakotis kaasas paari-kolme põlvkonna vältel süvenenud nõrkust, hedonismi, lodevust ja vastutusvõimetust. Valedes mustrites üleskasvanud noormeestest ei saa enam kunagi väärikat abikaasat ega eeskujulikku isa. Või saab see juhtuma vaid läbi valusate õppetundide. Nagu juhtus minuga.
David Gilmorel, tuntud antropoloogia professoril New Yorkist, võib olla õigus, kui ta ühes oma mitmest mehelikkuse otsingutele pühendatud raamatust märkis, et meheks olemine seisneb lapseliku nartsissismi alistamises eneses. Kuidas saaks aga üks noor mees oma parimates aastates alistada eneseimetluse ja korjata üles mehelikkuse, kui tal puuduvad vähimadki eeskujud? Kui nii endiste ühiskondade kui praeguse ühiskonna ootused meestele on palju üldisemad kui meilt õnneliku peresuhte eest vastutuse nõudmine?
Minu lugu
Seda, et mees peaks teadma, kuidas peale panna kondoomi, suutma hoida püssi, teenida elatist ja pakkuma bussis istet, teavad meist paljud juba üsna hästi. Kuid millised omadused teevad isasest püksikandjast tõelise mehe? Professor Gilmore hinnagul otsib enamus kaasaja meestest sellele küsimusele teadlikult või alateadlikult vastust kogu elu, mõistamata, et olla mees on läbi ajaloo tähendanud ühte väga lihtsat asja: anda alati rohkem kui vastu saada! Paraku, jah paraku, ei õpetata seda universaalset tõde ega selle rakendamisnippe ammuilma mitte kusagil. Kas poleks äkki aeg?
Kui ma olin noorem, vihkasin ma salaja oma ema. Põhiliselt sellepärast, et ma ei saanud ma kasvada täisväärtuslikus peres koos isaga. Alles palju aastaid hiljem sain ma aru oma ema käitumise tagamaadest. Tema isa (minu vanaisa) suutis oma tarkuse, lõbususe, karisma ja aktiivsusega köita kogu maailma (asjad, mille eest me tänapäevalgi ikka jälle teenetemärke jagame), suutis pere kõrvalt pidada armukestki, kuid oma abikaasa ja tütred tulid talle meelde vaid siis, kui oli vaja tuua koju pesu pesta. Mõistsin, et oma lapsepõlves oli mu emal jäänud kõige rohkem puudu just isa armastusest ja tähelepanust. Seda on ta alateadlikult otsinud kogu ülejäänud elu, suutamata tegelikult meest mehest eristada.
Hea isa ja hea mees ei ole sünonüümid
See hilinenud mõistmine aitas mul emale andestada. Kuid selleks hetkeks olin juba ka ise samasse mustrisse komistanud. Olin pärast kolmeteist enda arust õnnelikku kooseluaastat pidanud lahutama oma esimese igavikulisena jätkuma määratud abielu. Tollal, omamata igasugust vähegi realistlikku isa või mehe eeskuju oma elus, ei mõistnud ma, et kui naine sind enam välja ei kannata ja sinust lahutada otsustab, oled sa mehena vaatamata kõigile oma voorustele läbikukkunud tegelane. Mõningate, sealjuures abikaasa arvates, sain ma isa rollis küll hästi hästi hakkama, kuid sellest, mida tähendab meheks olemine, polnud mul tegelikult aimugi.
Pärast valusat lahutust jäid pojad minu kasvatada ja koos nendega uude kärgeperesse sammudes tõotasin endale pühalikult, et edaspidi pole ma enam vaid parim isa, kuid ka parim mees. Tegelikult mõistmata, mida oma käitumises ja olekus muutma peaksin.
Kaksteist järgmist aastat möödusid minu vaatevinklist taas õnnelikuna. Minu ja mu uue väljavalitu kärgperes kasvas ühtekokku 5 last. Ega ma seekordgi osanud märagata ei suhte pragunemise õrnalt kõrvasositavaid ega ka valjude laksatustena näkkupeksvaid ohumärke. Kuni ühel hommikul teatas mu elukaaslane pisarsilmil, et nüüd on lõplikult kõik. Ja sõitis oma hiljuti kohatud silmarõõmu juurde. Jäädavalt. Sama muster oli kordunud uuesti. See mõjus kui murdmatu needus.
Mees võtab vastutuse, mitte ei süüdista
Seekord otsustasin ma aga mitte alla anda ja mitte kedagi teist peale enda süüdistada. Esmakordselt tärkas minus eiteakust justkui pikalt vaiba all pikutanud mehelikkus. Ma tahtsin täpselt ja detailselt aru saada igast momendist, sõnast ja toest, mis nn lahkukasvamiseni-läbikukkumiseni viis. Selleks kaevusin ülima hoolega oma mälupitides tagasi igasse detaili alates meie ühise pereelu algusest, meenutasin ja analüüsisin kõiki pilke, sõnu ja emotsioone mitte enam enda, vaid elukaaslase seisukohast. Ja uskuge, mõne nädalaga oli mul pilt selge. Ühtäkki sain ma aru, kuhu koer maetud on. Ma mõistin ja tunnetasid eredamalt kui kundagi varem meheks olemise ainulaadset vastutust. Sellest hetkest ei olnud mul elukaaslasele mitte ühtegi etteheidet, sest ma nägin, kus ja kuidas mina teda mehena alt olin vedanud.
Lahutused röövivad lastelt õiged käitumismustrid
Viimasel aastal oleme Eestiski olnud mitme õnnelikuna paistnud avaliku abielu purunemise tunnistajaks. Mihkel Raud, Kalle Palling, Mailis Reps, jne. Vahet pole, kas kunagistest armunutest saavad pärast laste eostamist ja aastaid pereõnne nimel pingutamist avalikud sõimlejad või diplomaatiliselt vaikijad. Me ei kipu tegema mingeid järeldusi, sest eraelud on puutumatud ja faktid teadmata. Kõik läheb edasi nagu midagi poleks juhtunud ja meedia soovib varemetele kerkinud uute õhulosside püstitajatele rõõmsalt õnne. Ometigi on juhtunud midagi väga traumeerivat, valet ja halba. Midagi, mida saanuks ära hoida piisavate teadmiste ja oskuste edasiandmisega. Midagi, mille hävitav mõju kestab suure tõenäosusega veel mitu põlve, röövides mitmelt komplektilt lastelt õigete peremustrite komplekti võtmed.
Paarisuhted tunduvad vaevlema sarnases needuselõksus nagu töösuhtedki. Kui viimase puhul kõlab tuntud mõttetera, et me võtame inimesi tööle nende oskuste ja vabastame isikuomaduste tõttu, siis paarisuhte puhul võiks sõnastada, et me armume inimestesse hetkedel, mil nad on end kokku võtnud ning hakkame neid põlgama hetkedel, mil nad enam end kokku võtta ei vaevu. Iseloom on kõige alus. Mitte positsioon, varanduslik seis ega füüsiline karisma. Paradoks on, et iseloomule pannakse alus lapsepõlves. Just siis on eluliselt vaja ja õppida õigetest mustritest.
Kui küsida pettunud abielunaistelt, mis neid meeste puhul enim härib, siis mida me kõige sagedami kuuleme? Õige, nad ei kannata, kui mehed on lapsed! Naised ei talu virisemist, allaandmist, vedelust, ebaviisakust. Ei talu kontrolli, mainipulatsiooni ega räpakust. See kõik on omane lastele, kes endi eest veel ise vastutada ei suuda. Iseloomutus on samuti iseloom.
Kui eostamiseks pole meest vaja, siis milleks üldse?
Kaasajal on pea võimatu leida 20 aastast süütut neidu. Olla normaalne tähendab neile selles vanuses juba mitme eripikkusega suhte seljataha jätmist. Alaealised vallasemad pole tabuteema. Me ehitame nende uute mudelite ümber toetavat ühiskonda, mitte ei püüa mõista, kustmaalt pendel liiga kaugele on lennanud või kuidas juba tekkinud valesid mustreid lõhkuda. Me õpetame algkoolilastele kondoomi kasutamist, sest me ei usu ka ise enam, et nemad meist teistsuguseks sirguks.
Ometigi sai see kõik kunagi alguse väga vähesest: ühest isast, kes oli kaotanud rollitaju ega osanud enam oma tütresse enesekindlust ega väärikust süstida. Mehest, kes lahkus või kelle juurest lahkuti, sest ta ei olnud piisavalt mees. Naistest, kel tuli saamatute meeste tõttu oma roll ümber defineerida ning ise ohjad haarata.
Eostamine on kergem kui õllepudeli lahtikorkimine. Tühjaksjoodud pudel tuleb visata prügikasti või viia taarasse, aga lapse ees on meil vastutus vähemasti järgmised 20 aastat. Mitte ükski asendustegevus, mitte ükski õnnetus ega solvumine, ega isegi mahajätmine, ei vähenda seda vastutuskoormat. Niipea kui me meestena alla anname, lubame endile kergekäeliselt uuetele jahimaadele lahkumist, tõukame me oma lapsed väärarengusse. See väärareng on silmaga nähtamatu, see kulgeb väikeste valede otsuste tasandil. Me pole olnud mehed. Ja meie poegadest ei saa mehi enam niisamalihtsalt.
Üha rohkemad naised välistavad eostamise protsessi juurest üldse mehe rolli. Sest sobilikku meest, kellega koos olla tahaks, nad enam kohata ei looda. Spermapangast alguse saanud lapsed on emade teadlik-egoistlik investeering ühiskonna aluseks olevate peremudelite jätkuvasse devalveerumisse.
Mulle võib vastu väita, et „lahkumineku ja üksijäämise põhjused on erinevad". Ja, et „lastele on parem kui vanemad on lahus ja õnnelikud, kui koos ja õnnetud". Jah ja ei. Kõik sõltub paljuski tahtmisest ja ennekõike sellest, kas mees on valmis nii piisavalt palju tahtma, et ta ennast mugavustsoonist välja võitleb. Kui ta seda teeb, siis uskuge: peeaegu iga abielu, mis on kunagi alguse saanud siirast imetlusest, on võimalik päästa. Kõik hea on võimalik tagasi tuua isegi pärast mitmeid truudusemurdmisi, põhjajoomisi, jpm.
On see kerge? Oh, ei! Aga kes ütles, et me peaksime vähemaga leppima? Mehed, kes saavad aru mehelikkuse õigest tähendusest, võitlevad lõpuni.
Minust sai mees alles pärast teist valusat lahkuminekut. Kriis osutus mulle hilinenud päästerõngaks. Pärast põhjalikku eneseanalüüsi võtsin ma plaani naise tagasivõitmise ja laste turvatunde päästmise. Mul tuli teha ei rohkem ega vähem, kui pidin leidma viisi eksile tõestamaks, et olen ümbersündinud. Ja ma sündisingi. Meheks. Ma hindasin ümber kogu oma elu, mõtemis- ja käitumismustrid, välimuse, tegevused ja hoiakud. Neid asju polnud mulle mitte keegi õpetanud, mul polnud sobilikke eeskujusid. Õnneks oskasin ma kriisis kainelt mõelda. Teadsin, et ainult muutunud mehena suudan oma armastatu tagasi võita. Olin valmis umbes aastaseks taktikaliseks lahinguks, kuid piisas vaid kolmest kuust. Täna, aasta hiljem, oleme me taas koos. Ja vähemasti sama õnnelikud ja armunud kui 13 aastat tagasi esimesi arglikke samme võttes. Mis täpsemalt muutus, küsige juba mu kaasalt!
Tunded muutuvad, valikud otsustavad
"Mul on üks hea sõber, kes on kolm korda olnud abielus, kusjuures iga kord õnnelikult," püüdis üks hea tuttav hiljuti mind veenda, et inimestevahelised võnked, kord tugevamad, kord nõrgemad, kokku- ja lahtikasvamised, jpm, on elu valus paratamatus. Veel aasta eest oleks ma seda kõike ehk uskunudki, kuid nüüd näen suhteid täiesti teise pilguga: kokku ja lahkukasvamised pole mitte universumi pahatahtlik mäng meie tunnetega, vaid 100% meie endi valikute ja otsuste tulem. Sageli, kahjuks liiga sageli, ei tee me neid valesid valikuid ja otsuseid mitte seepärast, et me tahaks valesti valida, vaid seetõttu, et me lihtsalt ei oska paremini. Me ei saa olla mehed ega meestena käituda, kui meil pole halli aimugi, mida see tähendama peaks. Taudina vohav sugudevahelise võrdsuse tagaajamine tapab veel viimasegi mehelikkuse, mis on loodud alati rohkem andma kui saama.
See sõber, kellest eelmises lõigus juttu, jättis igast oma „õnnelikust suhtest" maha hulgaliselt õnnetuid järeltulijaid. Nagu ka see tuttav, kes mulle temast rääkis, on korduvalt teinud. Ei, nad kumbki pole halvad ega südametud inimesed, sest ka pärast korduvaid lahkuminekuid jagub neil oma laste toetuseks palju raha ja hoolt. Ainus, mida neil pole oma lastele enam kunagi võimalik kinkida, on oskus ka keerulistes olukordades käituda mehena.
Suhtekurat peitub detalides
On üldteada, et mehed loevad vaid pealkirju, naised märkavad isegi kirbukirjas detaile. Saatan ongi enamasti peidus detailides. Ka paarisuhtes. Kui sageli oleme me meestena õnnelikus suhtes, märkamata, et ainult meie olemegi seal õnnelikud? Sest me lihtsalt ei näe ega kuule kedagi peale enda. Meil tuleb üles kasvada! Kes meid aitaks!?
See, mis saab alguse isatusest ja mehelikkuse etalonide puudumisest, on kaugele ja kõigile näha. Pooled abielud lahutatakse, ligi 65% teistest kooseludest lendab samuti uppi. Ja see needus ei näita vähematki nõrgenemishoogu. Vastupidi! Samaaegselt mehelikkuse taandumisega kasvavad naiste ootused! Üks kaasaja tuntumaid paariuhte terapeute maailmas, Auswitchist pääsenud juutide järeltulija Esther Perel, võtab üha kasvavad ootused meie paarisuhte partneritele kokku nii: „Seda, mida varem hankisime tervelt külalt, peab nüüdisajal pakkuma meile meie suhtepartner: turvatunnet, elumõtet, jätkusuutlikust, romantikat, seksuaalset ja emotsionaalset vaheldusrikkust, jpm. Kas pole siis ime, et paljud pered ootustekoorma all ragisevad!?"
Ja kui meie partner seda kõike ei suuda, oleme kergekäeliselt valmis kaabut kergitama ning uhkelt üksindusse sööstma. Miljonid veetlevamad kaaslased tõotavad meid oodata vaid paari telefonimuljumise kaugusel! Mehed ei põgene kunagi. Tõeliste meeste juurest ei põgeneta.
Toogem koolidesse peresuhte ja mehelikkuse tunnid!
Kuidas murda isatuse needust? Kuidas tuua mehelikkus tagasi meie meeste käitumisse? Kuidas õpetada meie noortele õnneliku elu mustreid, mida nad kodust kaasa ei saanud?
Mul on kaks ettepanekut, millele pikalt mõelnud olen.
Esiteks: on viimane aeg tuua paarisuhte õpetus kõigisse Eesti koolidesse vähemasti 12 eluaastast. Et kompenseeerida kodust defitsiiti ja ühiskonna vildakat rollikäsitust. Minimaalselt 30h kolme kooliaasta vältel. Näiteks matemaatika ja eesti keele osakaalu arvelt. Sest kui sa ei tea pythagorase teoreemi, võib su kuuri vundament saada veidi vildakas. Kui sa aga ei tea, millist kohtlemist sa tegelikult väärt oled või kuidas kuulata oma suhtepartneri soove, saab vildakas kogu su elu. Õpetajateks vajame mehi, kes on omaenda paarisuhtes jõudnud kuldtasemele ning oleks valmis oma kogemusi külakorda Eesti koolilastega jagama! Vabatahtlikult. Olen kindel, et mehi, kes teavad ja oksavad ka teistele rääkida, mida tähendab olla mees, on meie seas veel piisavalt palju! Tulge ja andke endast märku, noored neiud ja noormehed ootavad!
Kui me need mehelikud mehed üles oleme leidnud, oleks mul veel üks praktiline ettepanek: dubleerida või asendada tänased nais-koolipsühholoogid mees-psühholoogidega! Kes saaks palka selle eest, et nad oleks koolis alati olemas, suhtleks neidude ja noormeestega, leiaks aega nende nõustamiseks armuküsimustes, suhteprobleemides, jne.
Mulle tundub, et kui söendada seda ette võtta, saavutaksime, et paljud neiud ei lõpetaks enam 18 aastaselt üksikemade või pealesurutud suhtevangidena. Uskuge, ka pedofiilide õnge langeks vähem lapsi.
Oleks imeline, kui meie poegadest sirguks mehed, mitte habemega lapsed, nagu paljudest meist sirgusid. Kui mitte kodude, siis vähemasti kooli abiga!
Olen ma rumal? Naiivne? Vahet, pole! Võtke ühendust, kes samamoodi arvab! Koos suudame ehk selle „õige mees maksab vähemasti alimente" needuse murda.
