RAAMATUBLOGI: Ajaloo vabastamine mustvalgest ja müütidest
Ajalool pole tõega vähimatki pistmist, sest on võitjate tõde ja kaotajate tõde ning lõpuks siiski selle tõde, kes toimunu üles märgib (pannes kirja ja jättes välja seda, mida soovib) ning sellele hinnangu annab.
Margus Laidre, ajaloolane ja diplomaat, on aegade jooksul pigem proovinud minevikku lahti mõtestada ja määrata lugeja otsustajaks, kui on just vaja valida pool. Nüüd on osa tema kirjutistest koondatud ühiste kaante vahele ning pakub igale, kes soovib ajas ringi rännata, selleks suurepärase võimaluse. Huvitaval kombel moodustab raamatutäis esseesid – kui kõiki neid kirjatükke saab ühe nimetaja alla panna – mõnusalt ühtlase terviku. Muidu noki tera siit ja teine sealt.
Laidre suhtumist ajaloosse, mis esseekogumikust selgelt silma paistab, on ta ise kirjeldanud ajakirjale Tuna antud intervjuus nõnda: „Mulle tundub, et kohati on meie minevikukäsitlus liiga mustvalge ja päris ajalugu segamini müüdiga. Kipume vaatama asjadele nii, nagu oleksime tahtnud neid näha, ja mitte ilmtingimata nagu sündmused tegelikult kulgesid. Samuti oleme tugevalt kinni eelarvamustes. Tunnistan, et olen sügavas hämmingus hinnangute üle, mis hoolimata 800 aasta pikkusest vahemikust näevad piiskop Albertit massimõrvarina ning inimsusevastaste kuritegude kordasaatjana, samal ajal kui väidetavalt eestlaste poolt 1187. aastal toime pandud Sigtuna hävitamist vaadeldakse kangelasteona ning Teise maailmasõja kontekstis saab Saksa sõdurist juba koguni vabastaja. Kus on siin loogika?”
Laidre vaatab raamide taha ja proovib nähtu lugejani tuua. Tema mullu Postimehes ilmunud artikkel, mis mõistagi on siingi kogumikus, „Piltidest – raamidega ja ilma”, peegeldab ehk ka Laidre ajaloonägemist. Ta selgitab, et realism on fotograafiaski petlik ning pildi – siinkohal on tähendus laiem – mõistmise saavadki määravaks nähtavad ja nähtamatud raamid elik pilt on alati lõigatud, mitte kunagi tervik, sealt jääb alati midagi välja. Raamid piiravad, painutavad ja moonutavad tegelikkust, ent teisalt toidab raamide taha varjule jääv pool meie fantaasiat ja kujutlusvõimet. Saksa kultuurifilosoof Oswald Spengler on sõnastanud, et „iga olend kogeb teisi ja nende saatust ainult iseenda suhtes. Tuviparve, kes põllule laskub, jälgib talumees ja põlluomanik hoopis teise pilguga loodussõber linnast ja kull õhust.”
Laidre ei mõtesta raamatus lahti pelgalt ajalugu, vaid kirjeldab ka aja lugu, minnes tagasi lapsepõlve ja leides punkti, kust tema jaoks algas Eesti. Või lahkab vihkamist, jõudes järeldusele, et maailm peabki olema ebavõrdsust täis.
Ja Laidre ajaloo lahtimõtestamine... Kohati on see kiiksuga, aga ainult esmapilgul, sest kui järele mõelda, siis on tal õigus – või pigem: tal võib olla õigus. Näiteks selles, et me elame õndsal ajastul võrreldes minevikuga, kuid vägivallata ja sõdadeta tulevikku paraku ei eksisteeri. Või kuidas me kordame poplaulja Stingi järel kooris „ajalugu ei õpeta meile midagi”, adumata, et viga pole ajaloos vaid inimeste soovimatuses sellest järeldusi teha.
Aga jah, peamine on siiski ajalugu, mida on vaadeldud ehk teistsugusest vinklist. Saab teada maa-alusest Narvast, arutlused 30-aastasest sõjast, heast (halvast?) Rootsi ajast, valitsejate Ivani, Eriku, Peetri ja Karli olemuse lahkamine, kaks peatükki raamatust „sõnumitooja või salakuulaja? Nüüdisaegse diplomaatia lätted” ning lõpuks kaks briljantset pikka esseed „Vene vaim ja võim” ning „Tahtmine on taevariik ja saamine on... Soome”, kus Laidre avab meie naabrite olemuse.
Aplaus ja kestvad kiiduavaldused Laidrele.
