RAAMATUBLOGI: Doktor Živago ja kaks armastust
Üldiselt kipuvad ameeriklased Venemaast kirjutades või Vene kirjandusteoseid kinolinal tõlgendades asja ära rikkuma, sest lugeja-vaataja on ju rumal, ei oska näha ridade-kaadrite vahele ja talle tuleb kõik läbi nämmutada ning dramaatilisel moel ette anda. Ent teinekord on ka teistviisi.
Kahtlemata on palju neid, kes „Meie hoitud saladused” nurka lennutavad kirudes, et miks on vaja Boriss Pasternaki elust, tema muusast ja tähtteosest „Doktor Živago” kajastavasse raamatusse sisse tuua mingid USA spioonid. Las kulgeb saatuslik armastuslugu vaikselt omas sängis. Sellest loost on niigi ilmunud kaks suurepärast raamatut – Anna Pasternaki „Lara” ja muusa Olga Ivinskaja mälestused „Aastad Boriss Pasternakiga ehk Aja vangis”. Milleks veel kolmandat?
Ent noil viikekümnendail-kuuekümnendail veeresid paralleelselt teisedki sündmused, mis olid sama olulised kui „Doktor Živago” sünd – kuidas see Pasternakile Nobeli preemia toonud raamat venelasteni viia, sest Nõukogude Liidus oli teos keelatud. Ning miks mitte panna kaks lugu, millest teine, ookeanitagune, on küll sündmuste poolest samuti dokumentaalne, kuid pisut rohkem ilukirjanduslik, kõrvuti voolama?
Nii liigubki raamat lääne ja ida vahel. Idas on Pasternak, „Doktor Živago” ja nõukogude võim, mis muusa kahel korral vangilaagrisse saadab. Läänes USA luureagentuur CIA, keda esindab armas neiu, kes käib läbi teekonna kandidaadist kulleriks, seejärel nunnkas ja lõpuks üliõpilaseks. Muide, ka Ivinskaja elu kirjeldatakse rännakuna: muusa – ümberkasvatatud naine – saadik – ema – postiülem – peaaegu lesk.
Pasternaki lugu on tuntud, „Doktor Živago venelasteni jõudmine mitte niiväga.
- - -
„Ta ütles, et venelased hindavad kirjandust sama palju nagu ameeriklased vabadust. „Washingtonis on Lincolni ja Jeffersoni skulptuurid,” lausus ta, „samas kui Moskvas on püstitatud mälestusmärgid Puškinile ja Gogolile.” Teddy tahtis Nõukogude Liidule selgeks teha, et nende enda valitsemisviis takistab uue Tolstoi või Dostojevski sündi – kunst puhkeb õitsele vaid vabas maailmas ja Lääs on muutunud kirjade kuningaks. See sõnum on punasele koletisele kui noa ribide vahele löömine ja tera keeramine.”
- - -
Ehk siis ookeani taga usuti, et raamatuid saab kasutada relvana ja kirjandus võib muuta ajalugu. Mistap võttis USA eesmärgi rõhutada, kuidas nõukogude süsteem keelab ideevabadust; kuidas punane võim piirab, tsenseerib ja kiusab taga isegi omaenda paremaid kunstnikke. Ning selleks tuli levitada nõukogude kodanike hulgas kultuurimaterjale igal võimalikul viisil.
