RAAMATUBLOGI: Pliivalgest pigimustani. Kolmveerandsada värvikat lugu värvidest
Ilus raamat. Igati. Sisult ja vormilt. Teistviisi poleks saanudki, sest jutustada värvidest mustvalgelt pole võimalik. Või kas musta ja valge puhul saab üleüldse rääkida värvidest? Renoir’ arvates ei saa: „Loodus tunnetab vaid värve. Must ja valge pole värvid.”
Autori arvates on Renoir’l mõneti õigus. „Nagu valge, nii on ka must valguse väljendus. Tõeline must ei peegelda mitte mingit valgust – see on valge vastand, mis peegeldab kõiki lainepikkusi võrdselt.”
Tõsi, absoluutset musta, mis ei peegelda mingit valgust, pole võimalik luua või vähemalt pole loodud, kirjutab Kassia St. Clair. „Vantablanc, Suurbritannias 2014. aastal loodud süsiniknanotorudest koosnev materjal neelab 99,965% spektrist ning on seega maailma mustim materjal. Õigupoolest on see nii tume, et petab silmad ja aju ära ning inimesed ei suuda sügavust ja tekstuuri tajuda.”
Kuigi valge ja must pole värvid, avab St. Clair ometi pliivalge, vandelvalge, lubivalge, Isabella valge, kriitvalge, obsidiaanmusta, tintmusta, süsimusta, gagaatmusta, melaniinmusta ja pigimusta ning lisaks veel 64 värvi elu, ajaloo ning olemuse.
Kultuuriajaloolane ja ajakirjanik St. Clair armus enda sõnul värvidesse kui uuris XVIII sajandi naistemoodi, lapates maailma ühe vanima elustiiliajakirja 1790. aasta numbreid, mis kirjeldasid granaatpunasest atlassist Šoti tanu ja sarlakpunasest kasimirist Rooma toogat ning selgitati, et naine polevat midagi ilma juuksepruuni rotundita, moonpunaste sulgedeta ja sidrunkollase sardsenetsiidiga ehitud tanuta. Nõnda sukelduski ta sügavale imepärasesse maailma, asudes harutama lahti värvivarjundite saladusi.
Kire väljenduseks olid esmalt artiklid ja lõpuks raamat „Värvide salaelu”, mis autori sõnul pole kavandatud ammendava ajalookäsitlusena vaid on kui kokkusurutud ajaloo ja karaktervisandi vahepealset. „Raamat on jaotatud suurteks värviperekondadeks ja ma olen sisse võtnud ka mõned värvused – musta, pruuni ja valge –, mis ei kuulu Sir Isaac Newtoni määratletud spektrisse. Igast perekonnast olen valinud üksikud varjundid, mille ajalugu on eriliselt lummav, tähtis või jahmatav.”
75 suurepärast eseed värvidest...
„Rosalie Duthe, esimene naine, keda teatakse kui juhmi blondiini, sündis Prantsusmaal XVIII sajandi keskel. Kuna ta oli juba lapsena piltilus, saatsid vanemad ta kloostrisse, et teda sekelduste eest hoida.” Nii algab peatükk värvist: blond.
„Roos ja armarant õitsesid aias kõrvuti,” algab üks Aisopose valm. Armant, värskete roheliste lehtede ja tihedate urvataoliste õitega pikajalgne taim räägib oma naabriga. „Kuidas ma kadestan sinu ilu ja magusat lõhna! Pole ime, et kõik sind niimoodi armastavad.” Kuid roos vastab kurvalt: „Mina õitsen vaid lühikest aega; mu õielehed närbuvad peagi, kukuvad maha ja siis ma suren. Aga sinu õied ei luitu iial... need püsivad igavesti.” Armarantroosa.
1945. aasta 29. mail pärast pärast Hollandi vabanemist vahistati kunstnik ja kunstikaupmees Hans van Meegeren süüdistatuna kollaboratsionismis. Ta polnud natsiokupatsiooni ajal mitte ainult kahtlast varandust kogunud vaid müünud Hermann Göringile ka Vermeeri varajase teose „Kristus ja abielurikkuja naine”. Kui süü tõendamist leidnuks, oleks võidud ta üles puua.” Koobaltsinine.
Head edasiavastamist.
