MIS SAAB HOMME? | Mati Puss: mis tähtsust on sellel, et EKRE on valitsuses ja kliima soojeneb, kui oleme vaimselt surnud?
Keskkonnakriisi aina aktuaalsemaks muutudes püüavad erinevad ideoloogiad välja pakkuda oma maailmavaatest tulenevaid lahendusi, aga nii liberalism kui konservatism ei käsitle keskkonnaprobleeme koos globaalse sotsiaalse ebavõrdsusega, mis on erinevate barbaarsete nähtuste peamine põhjus. Kahjuks on ka vasakpoolsus ise kriisis, selle erinevad suundumused takerduvad liberaalide ja konservatiivide püstitatud vastandustesse ning ei suuda seetõttu välja käia häid toimivaid lahendusi.
Konservatiivsed tehnopessimistid seisavad vastu keskkonnale negatiivselt mõjuda võivatele tehnoloogilistele arengutele nagu näiteks Rail Baltic. Radikaalsemad ökokonservatiivid näevad lahendusena tagasipöördumist tehnoloogiliselt primitiivsema ja kultuuriliselt konservatiivsema kogukondliku elu juurde. Kui arengute käigus toimub läbikukkumisi ning tuntakse, et midagi on kaotatud, siis on loomulik, et tagajärgedeks võivad olla ettevaatlikus ja retro-romantism.
Otsekui süvausklikud
Seda tendentsi kohtab ka Eesti konservatiivses vasakpoolsuses: modernistlikud avangardistid, kes kuulutasid kommunismi, transgressiivseid kunste ning individualistlikku ekstravagantsust, pöördusid heaoluriigi šovinismi, post-kolonialistlikusse enesehaletsusse ja nostalgilisse looduromantismi. Soovis hingelisemate suhete järgi keskkonna ja teiste inimestega ei ole iseenesest midagi halba, aga probleem tekib siis kui hüljatakse emantsipatsioon - püüd individuaalse vabaduse ja kultuurilise arengu poole - ning seda toetav tehnoloogiline areng. Sellist käitumist võib võrrelda konservatiivsete usklike omaga, kes ei suuda oma religioossust integreerida kaasaegsete arusaamadega ning vihases fundamentalismis labastavad ka usulise kogemuse.
Keskkonnaaktivismi vallas on Eestis selle näiteks Haabersti hõberemmelga kaitsmine: ühest puust tehti fetišistlik objekt, sest puudus vaimne võimekus kodanikuühiskonnana intellektuaalselt kaasa rääkida oma kodukandi keskkonnasõbraliku, esteetiliselt nauditava ja inimsuhteid toetava haljastuse kujundamisel.
Jääb eliidi pärusmaaks
Liberaalsed tehnooptimistid näevad keskkonnaprobleemide lahendustena indiviidide tarbimisharjumuste muutumist, sellele vastavaid ökotooteid ning uudseid tehnoloogiaid vabal turul. Sellised meetmed ei ole iseenesest valed, aga liberaalide probleem on see, et nad tahavad jätkusuutliku arengut teostada ilma radikaalsete süsteemsete muutusteta ja sel juhul jääb keskkonnasõbralik käitumine eliidi pärusmaaks ega motiveeri laiu masse teistmoodi elama, sest klassihierarhiatest tulenevalt on nad muudetud lihtsalt tööloomadeks üldises tootmise masinavärgis.
Heaks näiteks vastuhakust vähemate võimalustega inimeste nurka surumisele on kollavestide mäss kütuseaktsiisi tõusu vastu Prantsusmaal. Klassivahede süvendamine ehk barbaarsus ülevalt poolt killustab inimrühmi ja kui etnotsentrismile puudub elujõuline rohujuuretasandilt solidaarsust ehitav alternatiiv on tulemuseks barbaarsus altpoolt, mille näiteks on jällegi Prantsusmaa ja Marie Le Peni populaarsus seal.
Omandi kollektiviseerimine
USA-s ja Euroopas viimastel aastatel populaarsust koguv idee Rohelisest Uuest Kursist (Green New Deal) põhineb arusaamal, et ühiskond peab muutuma nii keskkonnasõbralikumaks kui ka sotsiaalselt õiglasemaks. Selleks, et Roheline Uus Kurss ei manduks lihtsalt tsentrist veidi vasakule jäävaks liberaalseks lahenduseks, kus tegeletakse ainult maksude ja investeeringutega, on vaja kollektiviseerida ka omandit, sest ainult sel juhul on suuremal hulgal rahvast sellest tõeliselt kasu. Näiteks taastuvenergiale üleminek on väga vajalik, aga elektritootmise vahendid ei pea kuuluma ainult vähestele eraettevõtetele, kes selle kaudu rikastuvad, vaid nende omanikuks võib olla ka ühistu, kohalik omavalitsus või aktivistide kommuun. Selliselt toimivaid näiteid on juba Põhjamaades olemas.
Eestis seostub sõnaga sotsialism eelkõige nõukogudeaegne nüri autoritaarsus, aga tegelikult on vasakpoolsete poliitiliste meetmete spekter väga lai. Kaasaegse demokraatliku sotsialismi eesmärk võiks olla just see, millega liberaalid ja konservatiivid hakkama ei saa: toetada nii suuremat individuaalset vabadust kui ka kogukondlike suhteid. Näiteks mitmetes maapiirkondades on loodetud liiga palju vaba turu mehhanismidele ning nõnda on jäetud munitsipaalne kinnisvara hooletusse. Samas nõudlust nii korralike munitsipaalkorterite (individuaalne vabadus ehk „Ei pea ämma perse taga elama.") kui kultuurimajade (toetavad kogukondlikud suhted) osas on olemas.
Vajame kommuune
Omandiküsimustest veelgi teravam probleem on see, kuidas organiseerida tööd ehk kuidas jõuda kokkuleppele teha koostööd ühiste eesmärkide nimel. Tootmise automatiseerimine võimaldab küll vähendada inimtööjõu vajadust selles vallas, aga tööd, mille sisuks on keskkonna ja inimeste hoidmine ning nende eest hoolitsemine, jäävad endiselt alles. Selleks, et vastutust nende tööde eest ühiskonnas võrdsemalt jagada, on vaja erinevaid lahendusi alates kommuunidest kuni riikideülese tsiviilteenistuseni.
Loomulikult ei kõla loosung „Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!" (2Ts 3:10) nii ahvatlevalt kui kuulutus varsti saabuvast täisautomatiseeritud luksuslikust kommunismist, aga see, kes ei ole valmis panustama ühistesse hüvedesse, vaid tahab teiste nahal liugu lasta, pole praktikas mitte sotsialist. vaid kodanlik liberaal. Siin peitub ka üks põhjus, miks Eestis puuduvad tõsised vasakpoolsed arutelud.
Aastakümneid on Eestis vasakpoolsuse all peetud silmas individualistliku eneseupitamist, moraliseerimist ja ülbitsemist. Kui mingid haritlaste lapsed karjuvad pidevalt „Mendid! Mendid", siis peetakse neid kõvadeks mässajateks, aga keegi ei osuta sellele, et need tüübid on ise osa kodanlikust establishMENDist. Kohalikus feminismis ülistatakse kunstisaalides roosat puuksu laskvaid printsesse, küsimata seejuures, miks me elame endiselt ühiskonnas, kus on au sees printsessid ja snobism. Tõsist arutelu klassisuhete üle kardetakse, sest selle käigus võib paljastuda ka rääkija enda positsioon ning tõstatuda ebamugav küsimus: „Mis on need ühised eesmärgid, mille nimel me peaksime koos töötama?"
Enne lõpeb maailm kui kapitalism
Ajastul, kus igapäevaselt hirmutatakse läheneva apokalüpsisega, tuleks legendaarne ütlus, et kergem on ette kujutada maailma lõppu kui kapitalismi lõppu, sõnastada ümber küsimuseks: „Milleks hoolida maailma lõpust, kui ajalugu on juba lõppenud?" Mis tähtsust on sellel, et EKRE on valitsuses ja kliima soojeneb, kui oleme vaimselt surnud, ehk teistsugune, elav vaimsus meie sees ja meie vahel ei ole enam võimalik? Mis mõte on maailmal, kus puuduvad sügavad inimsuhted mille kaudu areneda ning kus ei ole võimalik koos olnut mõtestada ning entusiastlikult uut kultuuri luua?
Liberaalsete ja konservatiivsete vasakpoolsete puhul ei ole probleemiks ainult see, et nad ei ole piisavalt materialistlikud, vaid ka see, et nad ei ole piisavalt idealistlikud - nad on kaotanud usu kultuurilise arengu jätkumisse.
Üks tont käib ringi...
Siiski üks tont käib ringi mööda Euroopat, aga see ei ole hallitanud mehhanistliku ja anti-humanistliku kommunismi tont. Sellest hoolimata on liberaalid ja konservatiivid sulgunud tubadesse, mille nad on hirmust muutuste ees täis pasandanud. Kaunishingedest konservatiivid on mattunud nostalgiasse, sest nad tunnevad alaväärsust Lääne kultuuri ees ega suuda läbi organiseerumise ühendada kohalikku tasandit kaasaegsesse globaalsesse vasakpoolsesse mõtlemisse. Liberaalid/ libertaarlased on soovist oma moraalset üleolekut tõestada teinud kogu poliitika sisuks enese näitamise ja teistele näpuga vibutamise. Kui aga soovitakse enda identiteeti ülemaks pidada, eitatakse enda inimlikkust ja nõnda lõhutakse võimalused erinevateks solidaarsusteks.
Hetkel, mil ühiskonnas valitseb konsensus, et ajalugu (historia) on lõppenud, on aga vaja hüsteerikuid, kes ei suudaks sellega leppida ja riskiksid teha akna lahti, et värske õhk saaks ergutada mõtlemist ning Püha Vaim saaks tulla meie peale ja meie elu uueks luua.
