Kui aga võtame hetke järelemõtlemiseks, siis kas ikka oskame defineerida, mis see tarkus õigupoolest on. Ja kes lõppude lõpuks väärib targa tiitlit? Kas pole ajalugu täis „nupukaid" ideesid, mis esmapilgul tõotasid hulganisti kasu, kuid osutusid pikemas perspektiivis kahjutoovaks; või täis vaimustust teooriate vastu, mida uued tuuled jälle armutult troonilt pühkisid? Ehk on praegunegi põlvkond püüdmas väärtusi, mida tulevane ajastu liigitab narruste kilda? Piltlikult öeldes, kas värav, kuhu täna oma löögijõu rihin, tundub aruka valikuna ka homsesse jõudes?
Vaatasin noorte teadussarja ning tõdesin selle käigus, kui masendavalt vähe koolipõlve teadmistest aastatega ikka alles jääb, olid ju kõik saates ettetulevad valemid omal ajal läbi võetud, ent nüüdseks polnud neist järel halli varjugi. See omakorda ajendas mind tuttavate seas läbi viima väikest küsitlust. Ja tulemus - mitte keegi, kel lõputunnistus sai taskusse eelmisel sajandil, ei osanud kriipsugi kosta diferentsiaalvõrrandi või Ohmi seaduse või selle kohta, kuidas võtta ruutjuurt või mida kujutavad endast siinus, koosinus ja tangens. Jne. Isegi korrutustabelit ei mäletatud enam.
Sama mis lorudel
Eriti üllatuseks oli, et hoolsate autahvli-tüdrukute pagas polnud karvavõrragi suurem n-ö lorude poiste omast. Mõelda vaid: kõik need varahommikused tõusmised (meie kandis läks koolibuss juba 7 hommikul), poole ööni tuupimised, higistamised kontrolltööde ja eksamite pärast... Kõik see on osutunud sama hästi kui tühja tuule tallamiseks. Aastate möödudes on koolis õpitust järel vaid armetud riismed.
Ütleks, et eestlased on väga töökeskse mõtteviisiga. Esimesel kohal on töö, teisel kohal töö, kolmandal kohal töö... alles seejärel tulevad muud väärtused. Kui neid ikka üldse tuleb. Mõne inimese puhul tundub, et kõik kohad ta elus esimesest viimaseni on töö poolt hõivatud.
Kui tervis käest läks ja jõudlus kadus, siis oli seal üks asjapulk, kes omalt poolt takka kiitis: „Kui ei pinguta, siis ei saavutagi midagi!" Kas selles lauses polegi mitte kokku võetud kogu meie elumoto? Vahest ongi töökultuslikkus meie rahvusele midagi igiomast, meenutame või mõnd oma kirjandusklassikat. Paratamatult kisub meelde üks noor mees, kes armastas pingutada, kel hommikust õhtuni oli gaas põhjas, sest küll oli vaja maja ehitada, küll midagi muud. Ühel hetkel sai naisel kõrini ootamisest ning lahkus ta juurest. Samuti elu. Jah, mida ta siis saavutas? Kõigepealt saavutas pere purunemise ning seejärel haua. Tõepoolest, saavutus missugune! Aplaus nii tublile Eesti mehele! Meie rahva täiuslikule esindajale! Või stopp! - kas on see ikka aplodeerimise koht?
Iga lahter ülesandeid täis
Kui sõbratari poeg kooli läks, siis sõbratar kurtis, et õpetaja annab nii palju kodutöid, et kui ta ka vahel appi istub, siis isegi kahe peale ei jõua kõike tehtud, poeg lihtsalt jääbki õhtuti ülesannetekuhja taha magama, pliiats peos. Ta näitas ka oma lapse päevikut ning ma ei suutnud silmi uskuda: viimane kui üks lahter igas päevas oli ülesandeid täis kirjutatud. Ja nagu sellest vähe oleks, kogunisti lehtede servade peale oli direktiive jagunud. Põhimõtteliselt olidki kõik päeviku leheküljed otsast otsani täis pargitud, nõnda et seal - sõbratari sõnu kasutades - „hingamisruumi ka polnud".
On arusaadav, et kui tulevad kriisisiajad, siis mobiliseeritakse kõik jõuvarud, et keerulistest olukordadest läbi murda. Kuid meie oma ühiskonnas oleme teinud viimase piirini pingutamise igapäevaseks normiks. Ja seda juba esimesest klassist alates! Ning edasistel aastatel ainult keeratakse vinti juurde. Mõni ime siis, et on kuulda juhtumitest, kus enne 40-ndatki elukünnist saadakse infarkt või insult ning ei tuldagi sellest välja. Sest kui kurnatud inimest peaks veel tabama mõni kõvem saatuse rusikahoop, siis tal lihtsalt ei olegi jaksu viimasele vastu seista, kuna kõik ta ressursid on juba igapäevatöös ammendatud.
Aga kes ütleb, et selline täistuuridel tsivilisatsioonirattal kihutamine ning enda ribadeks käristamine ongi ainuvõimalik inimeseks olemise viis? Kes selle üle otsustab? Kus see universumi seadustes sätestatud on? Võib-olla mõni tahab minna metsa elama ning närida seal puukoort - kes ütleb, et hoopis see ei ole ainuõige inimeksistentsi vorm? Ja kui ühiskond nõuabki 24/7 enda kahekorra väänamist, siis tahaks seda kuidagi ka mõtestada, kuid kahjuks ei ole ma siiani aru saanud, mis on meie amokijooksu eesmärgiks.
Lenini-Stalini asemel on mis?
Nõukogude ajal oli asi selge, kõike tehti Lenini, Stalini ja kommunismi nimel. Aga kelle-mille nimel nüüd? Kas kapitalismi nimel? On's kapitalism see ülim hüve, mille pärast tasub kõike ohverdada: tervist, suhteid, vahest elugi? Või on selleks hüveks igaühe isiklikud ambitsioonid: karjäär, rikkus, kuulsus? Või peitubki oimetuks rügamises endas kogu elumõte ja õnn, polegi tähtis, et sealt tõuseks veel miskit lisatulu?
Samuti jääb arusaamatuks, miks on tudeerimine nii rõhuvalt kirjalikuks aetud. Ometi oleme ju üht-teist suutnud omandada ka muudel alustel, nagu rääkima, potil käima, puuksu laskma, riidesse panema, lusikaga sööma... Taevas tänatud, et kõik need pädevused saavad käppa enne kirjaoskust!
Kui mõnigi neist peaks jääma koguni ülikooliaega, siis ei kujuta ettegi, kui palju uurimustöid ja esseesid nõutaks ainuüksi puuksulaskmisegi kohta. „Gramm tegutsemist on parem kui tonn teooriat!" on veendunud üks ärimees. Samuti neuroteadlane Jaan Aru juhib tähelepanu tõigale, et evolutsiooniliselt ei ole inimese aju arenenud klassiruumis teabetulva vastuvõtmiseks, vaid metsikus looduses hakkama saamiseks. Sestap ka kõik, mida ei kasutata, läheb ruttu meelest.
Meie kupli all toimetab väike rakk mikrogliia, kelle funktsioonide hulka kuulub passiivselt seisvate närviühenduste kustutamine, kuna nende ülalpidamine on ajule väga energiamahukas.
Unustas mereväes Eesti keele
Siinkohal üks uskumatu lugu elust enesest. Minu onupoeg teenis nõukaajal mereväes ning juhtus ta olema seal ainus eestlane. Kolme aasta pärast tagasi tulles, uskuge või mitte, ei osanud ta enam eesti keelt. Mõningaid sõnu muidugi mäletas, kuid kommunikeeruma ei olnud enam suuteline. Seega pole kunagi küsimus õpimeetodites, vaid ainult ja ainult rakenduses - usinat mikrogliiat absoluutselt ei huvita, mis meetodiga mingid teadmised on hangitud, kui need pole aktiivsed, saavad need pühitud. Paraku ei nõua ühegi inimese argipäev kõike koolipingis pähekühveldatut, mis tähendab, et näemegi suuresti vaeva unustamise jaoks.
Mida siis teha? Hoiame kõike kunstlikult aktiivsena, korrates päevad ja ööd läbi, et mitte lasta õpitul kaotsi minna? Sel juhul jälle jäävad muud asjad tegemata ning elu elamata. Paistab, et siin polegi head lahendust.
Kindlasti leidub neid, kes ruttavad kinnitama, et pole midagi, kui mõni valem meelest läheb, nende õppimine ikkagi stimuleerib mõistust, teeb sind targaks. Siiski tasub küsida, kas liigne kognitiivsus ja vähene praktilisus ikka tuleb kasuks? Väikelapsel, kellel maailma avastamine on kõike muud kui teoreetilist laadi, on kaks korda rohkem sünapseid kui täisealisel. Meenub eksperiment, kus kuus vaprat ema asusid oma vastsündinuid kõnnitama. Nood põngerjad mitte üknes ei hakanud mitu kuud varem ringi tatsuma, vaid ületasid eakaaslasi ka vaimses arengus. Ka katsetest eakatega on ilmnenud, et enim tõstab kognitiivset sooritust - mis? Tantsimine! Kui aju seisukohalt on liikumine nii oluline, eriti veel lapseeas, siis mis pärgli päralt oleme korraldanud õppetöö nii istumisekeskseks? Kas taome ikka palli õigesse väravasse? Siia otsa veel üks märkimisväärne fakt: nii mõnigi tippmaletaja on lõpetanud vaimuhaigusega.
Eestis vaid stress ja vaev
Kord sattusin vestlema mehega, kes elab ja töötab juba pikemat aega Rootsis ning kel on teispool Läänemerd sama vana kasutütar kui Eestis päristütar. Tolle mehe sõnul läheb Rootsis kasulaps kooli rõõmuga, talle meeldib seal olla, ta tahab seal käia, seevastu Eesti laps on stressis ja äravaevatud, nutab õppimiste koorma all. Suurbritannias kuuldavasti ei soolatata üldse õpilasi kodutöödega. Ja kujutage pilti - ei olegi Inglismaa veel põrmu varisenud! Nii et on täiesti võimalik ühiskonnal eksisteerida, ilma et ta oma lastelt viimast välja pigistaks. Aga eestlaste veres ja peakolus on kui tsementeeritud aksioom, et asi on kvaliteetne ning väärtuslik ainult siis, kui seda saavutatakse ekstra kirve-meetodiga, nii et ikka ninast veri väljas ja sisikond kurgus. Kahtlemata võimegi kõigele läheneda kirve-meetodiga. Kaalugi võib langetada hüperräige dieedi ja trenniga, nõnda et vaevu hing sisse jääb, selle asemel, et kasutada mõnda meeldivamat ning püsivamat strateegiat.
Nüüdseks enam kui kümnendi eest osalesin paariaastasel õpetajakoolitusel, mis oli nii intensiivne, et sain sealt rängad unehäired, ometi koolis tööle asudes ootas ees paras šokk. See kontseptsioon, mida kursusel laste kohta esitati, oli ütlemata idealistlik ja ühekülgne, jättes täiesti ette valmistamata tegelikkusega kohtumiseks. Võib-olla toiminuks kõik veel ajal, mil jäme ots oli täiskasvanute pihus, ent võimu siirdumine õpilaste kätte lõi sootuks uue olukorra. Kas see ehk polegi stuudiumite tüüpilisim puudus, et elu on vahepeal edasi liikunud ning valitud eriala nõuab hoopis teistsugust lähenemist?
Kahjuks pole ma kaugeltki ainus, kellele õpingud jätavad pärandiks unehäired, samuti tuleb ette juhtumeid, kus kõrgkooliajal silmanägemine tublisti langeb, isegi kotkasilmsetest on saanud prillipapad. Niipalju siis hariduse pärast enda sõlme keeramisest - võib-olla saad terviskahjustuse, võib-olla kogu eluks, ning ikkagi oled mõnes olulises küsimuses totaalselt varustamata või koguni väärinfostatud. Kuna nagunii ei suudagi ükski kool ega koolitus anda täit varustust igaks ametialaseks väljakutseks, siis mis mõttega ikkagi oleme teinud haridussüsteemist säärase hakkalihamasina?
Negatiivselt Euroopa esirinnas
Aga tõmbame momendiks hinge ning küsime endilt, mida siis oleme saavutanud kõige selle pingutamisega nii koolipingis kui töökohtadel? Statistika väitel paikneme raugematult hulga negatiivsete näitajate poolest Euroopa esirinnas: kuritegevus, narkomaania, alkoholism, depressioon, enesetapud, liiklusõnnetused, muud õnnetused, HIV, muud tõved jne, jne. Mis tolku on säherdustest teadmistest ja ponnistustest, millega ei suudeta aastakümnete jooksul ühtegi probleemi seljatada? Seega äkki võtaks õige veidi rahulikumalt? Ehk ei kukkugi universum kohe kolinal kokku?
Kui vaatame Eestist kaugemale, siis kuhu üldse on inimkond oma suure tarkuse ja haritusega jõudnud? Lagastatud planeet. Ammendumas loodusvarud. Kliimasoojenemine. Põgenikekriis. Sõjad. Terrorism. Kas kirjaoskamatud oleks suutnud valmistada aatompommi? Või Kalašnikovigi? Või lihtne põllumees lüüa püsti gigantse tööstuskompleksi, mis hävitab kogu ümbruskonna ning mõjutab negatiivselt kogu ökosüsteemi? Ent võtame siia kõrvale võrdluseks palanktoni. Eks koosne see ookeanides hõljuv ollus valdavalt üheraksetest mikroorganitest, kel pole tegu ega nägu. Ega aju. Ometi on nad õnnistuseks kogu maailmale. Toodavad eluks vajalikku hapnikku, seovad süsihappegaasi ning on toiduahela aluseks. Kas leiame planktoni ühegi sõja tagant? Ühegi terroriakti tagant? Ühegi reostatud paiga tagant? Kumb lõppkokkuvõttes on siis targem, kas üherakuline ajuta plankton või homo sapiens oma mega-ajuga ja täitmatusega?
Kas Twitter aitab kriiis?
Ühest küljest on ju vahva, et suudame lennata ühelt mandrilt teisele, meil on internet, nutitelefonid ning paljut muutki, ent teisest küljest on meil kõige selle tulemusel ka saastatud keskkond, vähktõve epideemia, kõiksugu muud pandeemiad, üha kolossaalsemad looduskatastroofid, üha enam alasid muutumas elamiskõlbmatuks, sadu väljasurnud- ja suremas loomaliike. Kas hea pool ikka kaalub üles halva? Kui meil pole enam puhast õhku hingata, ei ole puhast toitu suhu panna, kui suurem osa meie sugulastest ning sõpradest, sealhulgas me ise kannatame keskkonnast tingitud vaeguste all, kui meie lähedane on täis vähisiirdeid, siis kas pakub säärases olukorras lohutust teadmine, kuidas võtta ruutjuurt või mida kujutavad endast siinus, koosinus ja tangens? Kas ammutame taolisel hetkel rõõmu Twitteri või seeneäpi olemasolust või sellest, et Tallinna ja Budapesti vahel kulgeb lennuliin?
Küllap see jääbki igaühe enda, samuti iga riigi ja rahva määratleda, mida ta peab tarkuseks ning mida rumaluseks. Kas vahest ei jäägi inimlaps kõigele vaatamata ikkagi liialt piiratuks ja lühinägelikuks, et suuta tarkuse või homse üle otsustada? Aga võib-olla üheks teeks arukamalt toimimise juurde on tõmmata aeg-ajalt pidurit, vaadata enda ümber kaine pilguga ning küsida: kelle-mille nimel? Panustan ma ikka õigele väravale? Saavad ju oleviku valikutest tuleviku ehituskivid. Nii ei pruugigi olla homset inimesel, kes ei mõista valida säästvamat tempot. Ei pruugi olla ülehomset inimkonnal, kui me ei mõista pöörduda seniselt tarbimiskursilt. Kuna süsteemidel kipub olema üksikisikust kaalukam roll, siis kas ja kui palju aitavad meie koolid ja töökohad lahendada tänaseid probleeme ning vältida homseid, või pigem põletame neis energiat tühikäigul, fokusseerudes küsitavatele väärtustele, samal ajal kui maailm meie ümber sööstab kataklüsmi poole? Kas jagub meil aegsasti taipu lüüa palli õigesse väravasse?
