RAAMATUBLOGI: Hargla teab: templirüütlid Eestis ja Jeesus Kristuse lapsed
Indrek Hargla, abiks Tallinna apteeker Melchior Wakenstede, jätkab ajaloo loomist, sest kui ei tea, kuidas oli, tuleb kirjutada, kuidas võinuks olla.
Võiks arvata, et seitsmendas keskaegse Tallinna krimiromaanis astub Hargla õrnale jääle, kirjeldades teemasid, millest ajaloolased on enamasti vaikinud, aga ta teeb seda endale omaselt ehk enesekindlalt ning jää ei hakka isegi praksuma.
Esmalt koondub vastse raamatu tegevus Toompeale, millest Hargla sõnul ajaloolist materjali on äärmiselt keeruline leida. Oli ju vana Tallinn jagatud kaheks eraldi linnaks, mida eraldas Usaldamatuse müüriks kutsutud kivisein – Toompeaks, Liivi Ordu ning aadlike ja vaimulike kantsiks ning all-linnaks, kus kehtis Lübecki õigus ning elasid kaupmehed ja käsitöölised. Teadmatus aadlirahva elust ei takista Harglat seda kirjeldamast ning samas ehitab ta kirjanduslikult ka vägeva Toompea aadlikumaja, milline see võinuks välja näha.
Teiseks pühendab Hargla üsna palju aega ja lehekülgi pistrikujahile – aga mitte liiga palju, nagu ta ise pelgas – eeldades, et Liivimaa aadlikud antud küttimisviisiga tegelesid, kuigi viiteid sellele ei ole.
Kolmandaks seostab ta Eestiga – eelkõige Saaremaaga – templirüütleid kes pudenesid pärast Templiordu hävitamist ja suurmeistri Jacques de Molay tuleriidale saatmist 1314 aastal mööda Euroopat laiali, et peita oma saladusi. Maarjamaa, kui tsivilisatsiooni lõppjaam, oli põgenemiseks paslik paik.
Neljandaks loob Hargla templirüütlite ühe saladuse – Pilaatuse evangeeliumi. „Juudamaa asehaldur Pontius Pilaatus on väga salapärane isik. Tema tegevusest on tõesti kirjutatud mitmeid apokrüüfseid tekste ja võib arvata, et mitte kõik nendest ei ole säilinud,” selgitab Hargla raamatu eessõnas. „Ei ole põhjust pidada neid kõiki väljamõeldisteks ning on tõenäoline, et Pilaatuse roll algkristluse sünni juures ja Jeeuse sõna levitamisel oli suurem, kui tänapäeval arvatakse. Romaanis nimetatud Pilaatuse tsükli tekstid on päriselt olemas ja on kaudseid tõendeid, et mõned neist olid olemas ka Tallinna dominiiklaste raamatukogus. Pilaatuse kirjutatud evangeelium on siiski vaid spekulatsioon.”
Võib öelda, et Hargla siiski ei mõtle asju välja vaid balanseerib tegelikkuse ja fantaasia piiril. Küll aga on paljud tegelased ja sündmused tõepärased – Metsentakenid, Wenthusenid ja Brakelid on kõik Liivimaal elanud, fosfor avastati just nii, nagu raamatus, aga paar sajandit hiljem, frantsisklased tahtsid tõesti Tallinnasse kloostrit rajada, Taani ja Kalmari uniooni skandaalne kuningas Pommeri Erik puutus kokku Eestiga ning Mauricius de Revalia oli ajalooline tegelane ja kõige kuulsam Tallinnast pärit dominiiklane läbi aegade.
Kõik ülalnimetatud Hargla ajalugu on vaja kokku siduda ning seda teeb mõistagi apteeker Melchior ning kõrvalliinina ka tema poeg, kes Lübeckis salamõrvariks õpib.
On issanda aasta 1433 ning kuritegude lahendamisega kuulsaks saanud ning üha enam apteeginapsudest ja õllest rõõmu ammutav Melchior kutsutakse Toompeale Detman von Wenthuseni majja, kus külalisena viibinud noor rüütel Johann von Brakel on leidnud oma otsa ja süüdlaseks tembeldatud tema sõber Rolof Metsentaken. Melchiori palutakse peatuda Wenthuseni juures nõnda kaua, kui ta leiab tõe.
Maja on suur ja peidab endas säravaid ja kummalisi elanikke: lisaks peremehele ja tema hiljuti sünnitanud emandale Odelele pesitsevad seal kaks veetlevat neidu Kunneke ja Ere, majaperemehe ärapööranud vend Andreas, virtin ja suurepärane kokk Hesse Ludeke, frantsiskaani vend Laurentz, falkoneer Danel, Rakvere rotipüüdja Timmo ja püha isa Nicolaus.
Selleks, et tõde saaks laotuda maa peale, tuleb Melchioril läbi käia keeruline mõtteteekond, pidada maha pikki jutuajamisi, nutta veel mitme surnu pärast ning nagu ikka, külastada nunnast avala mõistusega tütart Agathalt, kes viimaks tema silmad avab.
Hea krimka peidab endas lisaväärtust ning Melchiori lood on head krimkad. Saab elada sisse keskaegsesse õhkkonda koos toonaste tavade, igapäevaelu ja inimestega ning avastada ja nautida aja lugu. Kes on mõrvar, jääb Hargla raamatute puhul teisejärguliseks.
