RAAMATUBLOGI: Ära küsi, kui vastus võib olla valus ja saatuslik
Amanda Robson, „Paine”, tõlkinud Karin Suursalu, Tammerraamat, 384 lk.
Vale oleks öelda, et „Paine” oli Amanda Robsoni esimene kirjutis. Romaan küll. Nimelt avaldas Robson meditsiiniuuringutega tegeledes kahasse teadusliku raamatu tsüaniidimürgistusest. Aga see selleks.
Öeldakse, et kirjanikud ei saa kirjutamata olla. Pidanud mitu head aastat koduperenaise ametit, otsustas Robson arvuti taha istuda ning valmis toksida loo, mis võinuks olla võetud elust enesest.
Kaks omavahel suurepäraselt läbi saavat abielupaari, kenad inimesed, sümpaatsed, toredad... Mees armastab naist ja vastupidi, teise paariga on vaid sõprus. Paraku on sein ilusa ja mitte nii ilusa elu vahel habras kui riisipaber ning võib rebeneda nii lihtsalt...
Tark inimene teab, et jätab küsimuse esitamata, kui vastus võib olla säärane, mida kuulda ei taha. Kui küsija pole tark, siis tark vastaja vastust ei anna. Aga kust noorel inimesel see elutarkus, saati kui alkohol veres ringlemas...
- - -
„Kelle sa veel tahaksid hoovi tõmmata, kui saaksid?” kuulen end lällutamas.
„Mitte kellegi,” lällutab tema vastu.
„Ei usu. Ütle mulle, siis ütlen mina sulle ka,” ajan peale.
Rob istub vaikides.
„Ütle,” mangun ma. „Oleme täiesti ausad – et suhet lappida.”
Ta silmitseb mind ja paneb plastist veiniklaasi metall-lauale.
„Carly, meil pole vaja suhet lappida.”
„Minu arust on.”
„Ma ei taha teada, kellest sa fantaseerid.”
„Aga mina tahan küll seda sinu kohta teada.”
„Ma ei fantaseeri kellsestki.”
„Ma ei usu sind.” Pean vahet. „Tegelikult pole mul vaja teada, kellest sa fantaseerid. See on lihtsalt mäng. Ütle kellegi nimi, kellegi sellise nimi, kes sulle päris hästi meeldib.”
Rob kehitab õlgu.
„Jenni meeldib mulle päris hästi.”
„Jenni?”
Jenni. Malbe ja rahulik, hirvesilmadega. Lõpmata, lõpmata heatahtlik.
- - -
Kivike on veerema lükatud ja edasist peatada pole võimalik.
Võib öelda, et „Paine” on pereromaan, õigemini perekonnathriller või suhtedraama, mis peegeldab abielu tumedat poolt. Kirg, ausus, armukadedus, truudus ja truudusetus, sõltuvused, kinnisideed...
Neli peategelast, kõik, nagu öeldud, sümpaatsed ja meeldivad, kuni kihid hakkavad maha kooruma nagu sibulal ning aeglasel-aeglaselt selgub, mis peitub ühe või teise sisemuses.
